Ulvi-Sonda

Ilm oli pilves ja vihmane. Sellele vaatamata kogunesid lähedased lehvitama ja ergutushõikeid hüüdma.

Menüüsse ilmusid seekord pisut söögiisu pärssiva nimega hõrgutised.

Ulvi esinemispaik asus toredas torniga mõisahoones. Meie auks pandi tiigis isegi purskkaev tööle.

Oluline teave seisis igal pool selges kirjas üleval ja oli kõigile kättesaadav.

Maarja leidis kontrabassi ja kuna ta mängida oskab (pole ju kandlega olulist vahet), esitas ta trupile motivatsiooniloona R. Gliere "Tarantella". Klaveril saatis... no me kõik teame, kes tuuride ajal alati klaveri üles leiab. 😂

Perenaine tutvustas lahkelt kohta ning kombeid, oli kohvilaua katnud ja ronis kribinal-krabinal lae alla prožektoreid õigeks seadma.

Selgus, et kuigi sai hoolega asju kaasa pakitud, jäi midagi olulist ometi maha: kohver.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Pakkisime Maarja mantli suvalisse kostüümikotti, kohandasime Maarja käekoti mehisemaks ja probleem sai lahendatud. Maarja ise natuke tõrkus, aga kollektiivis peitus jõud. 😆

Merike proovis ämbritrikki, aga arvas, et ei õigusta.

Bussijuht pakkus, et Sondasse võiksime minna rongiga. Me ei võtnud vedu. Seepeale hakkas buss tegema umbes niisugust kolinat nagu kunagi enne Ristit, kui sõiduki küljest mingid olulised osad irdusid. Kolin lakkas alles siis, kui mehed bussile uuesti rattad külge keerasid.

Põnevuse lisamiseks võttis infojuht kaasa tühja telefoni ja nii ei osanud ta juhatada, kuhu täpselt minna. Aga me usaldame juhtiva töötaja head nina. Nina viis meid laheda maja ja meeldiva majaperenaise juurde.

Pealt paistis hoone pisike, aga küll sinna mahtus tube ja huvitavaid asju!

Maarja leidis jälle pillitoa üles ja nüüd tuli esitusele mingi India või Türgi pala. Igatahes ajas see noortetoa riiulis rohelise plastmassmao tantsima.

Merikesele mõjus pillimäng loodetust vastupidiselt. Ei teagi, kas aitas loo lõpetamisest või käis vahepeal prints valgel hobusel okasroosikest suudlemas, etenduse ajaks oli ta jalul ja kuraasikam kui kunagi varem.

Olime tulles paari potentsiaalset teatrikülastajat näinud, nii et loota võis: keegi ikka tuleb.

 Saali astudes avanes oi-kui-meeldiv vaatepilt!

 Mis etendusest on tekstid?

"Mis sul kaelas on?"
"Maast leidsin!"
"Midagi sa ei leidnud! Need on minu pärlid! Siia annad, KOHE!"

"Kuhu sa ronid!"
"Las ma vaatan!"
"Millal sa end viimati kaalusid?"

"Paneme rahad kokku, laseme endale ka viadukti teha! Või selle... R tähega algab..."
"RAUDTEE???"

Kui varem on juhtunud, et Merike Küllikesele tassi kohvi näkku läigatab, siis seekord otsustas ta vett ämbriga visata. 🌊

Selles majas leidus ka vajalik kohver. See kukkus muidugi vaatajate silme all lahti ja näitas ära, et komandeeringus too mees nüüd küll ei käinud. 😝

Jaanuaris läheme tagasi. Ja veel millega! 😉