Hiireheitepäev

Dramaturg on pisut kimbatuses, kui keelusilte loeb, aga kuna ülejäänud trupp varmalt lavale trügib, võib arvata, et nood on seal juba mitu aastat rippunud.

"Vaata, et sa Maarjale kingitust ei unusta anda!" manitseb Merike. Seda hetk pärast pidulikku kinkimistseremooniat. 😛
"Püüan mitte unustada," "Ma aitan meeles pidada," aasivad "eluaegsed-sõbrannad-või-nii".

"Toimub ka midagi?" usutleb Maarja, kui on kingi seina pistnud.
"Kõndisid reas mööda elektrijuhet seinaaugu suunas, kotid näpus. Varsti kohanevad, panevad klapid pähe."

Helipilt on täna nagunii nihkes. Diktor ja uksekell räägivad Mare ja Küllikese häälega, esistrippar teeb kord taustatantsija, siis peretütre häält...
"Katsuge ise öelda..." annab Mare lauseotsa kätte.
Duett katsub. Kuidas nüüd öeldagi... Sõnad tunduvad keele peal karedad, vintsked, kleepuvad...

"Sinu oma?" osutatakse dramaturgi tekstiraamatule.
"Võtke kaasa!"
Seepeale lendab tekst batuudi keskele, aga lennutaja upitab end taskulambivalgel seda ära tooma.
"On mul aga sõbrad! Üks näitab valgust, teine viskub batuudile..."
"...neli teevad aset, üks heidab magama..."

Airel pole jälle retuuse ega korralikke saapaid ega söögiraha ega peotuju ega soovi jalutama minna... Pidur. 😛

Maarjal ja Küllikesel on suurepärane sirmiuuendusidee. Leo hooleks jääb teostus.

Keerame kalendrile detsembrikuu ette ja saabki koju minna. 😉