Ükskord seitsmendal märtsil

Veebruari lõpp tõi meile pa-alju uusi põnevaid esinemispakkumisi. Jagasime juba mõttes truppi väiksemateks ühikuteks ja üritasime kõigile kuidagi vastu tulla. Nojah, siis tuli märtsi keskpaik ja lahendas kõik meie eest ära. Nagu me oleks palunud!

Õnneks kahes kohas jõudsime ära käia, enne kui jalg ette pandi.

Seitsmenda märtsi pealelõunaks rivistusime kõik oma tavapärastesse bussipeatustesse.
Ootasime.
Ja ootasime.
Ja ootasime.

Igasuguseid mõtteid tekkis pähe.
Et äkki on vale kuupäev.
Vale kellaaeg.
Vale peatus...

Otsisime juhtivtöötajaga ühendust.
Ühendus puudus.

Viimaks side taastus ja ei olnud hullu midagi. Lihtsalt märkmik oli valepidi kätte sattunud ja tundus, et kokkulepitud aeg on 30.13, mitte 13.30. Et kiiremini jõuda, jooksime ise ka bussis (sõidusuunas muidugi). Jõudsime vist isegi veerand tundi enne algust.

Otsustasime, et klaverit kampa ei võta ja tõstsime Loksa lava teise saaliotsa. Rahvas juba vestibüülis ootas, käed pestud, aga loodetavasti kellelgi igav ei hakanud, sest televiisorist sai seni meie etenduse reklaami vaadata.

Mängisime mõlemad mehed ette. Võõra ja sangadega.
Mõnel, kel pikem paus vahele tekkinud, tuli kiiruga tekst üle korrata.

Midagi sassi ei ajanud, tegelased vastasid lavastuses ettenähtule. Ei kippunud Maiu sauna ega Saul vanni.

Vaatajad tänasid (isegi need tänasid, kes ei vaadanud!) ja üks tore proua jagas meiega oma vanemate lugu, mis armsalt Albuga seotud.

Kuna graafik oli tihe (Võhma ju ootas meid ka), aga Loksas on pood (võib-olla isegi mitu, aga see oli sobivalt meie tee ääres), jooksime sellele tormi. Neil kaugetel aegadel tohtisime veel kõik korraga poodi minna.
Küllikest ootasid kodus sünnipäevakülalised, üritas neile midagi toredat viia ja pidi kogu tagasitee karutapjaid peletama.

Sellest poeskäigust on palju kauneid mälestusi. Kaubalettide vahel jalutamised, passiivsed ja aktiivsed ostusoovitused, külg külje kõrval kassasabas seismised, seltsimehelik ostude transpordiabi...

Buss oli looduskaunis kohas sõitmisest nii elevil, et sõitis natuke isegi vastassuunas, aga sellest polnud midagi, jõudsime ikka.

OI-KUI-ARMAS-MAJA on Võhmakatel. Võhmakad ise tundusid kah keskmisest kaunimad ja külalislahkemad. Pakkusid magusat saia ja... igasuguseid asju.

Tooli me pärast võtsime juba ise, aga panime etenduse lõpus oma kohale tagasi. Ausalt. 😉

Nii tore oli! Peaaegu igaühele jätkus publikus keegi tuttav ja kui ei olnud, siis tutvustati. Mõnest meist oli isegi pilt seinal.

Tagasi kutsuti. Me oleks isegi kohe varsti läinud, kirjutasime koduteel uue etenduse teksti valmis, aga no näe, kuidas elu pööras.

Samas, oleme nüüd kõik kuu aega usinasti käsi pesnud, mõni isegi nägu, nii et küllap millalgi sõidamegi.

Kena kevadet, kallis lugeja/ vaataja!
Meie teatrirahval algab täna õhtul pidu, aga see on selline... privaatne.
Seekord.
Meie ei ole süüdi! 😏

😷➖➖😷➖➖😷➖➖😷➖➖😷➖➖😷➖➖😷➖➖😷