Mõned meist alles püüavad kõigest hingest unustada bussisafarit Ida-Virumaa kõrgmäestikes. Nüüd oli Ennol kindel eesmärk viia meid täpipealt tellitud kohta. Kui sõidutee justkui otsa lõppes ja kõlas korraldus "Istume kõik ühte serva!", hakkasid näitlejad otsustavalt uksest välja rammima.
Leo viis edaspidise turvalisuse huvides ukse hoopis eemale ära.
Et jõudsime kohale poolteist tundi enne algust ja Tiit, Rait ning Meelis olid suuremad lavatööd juba ära teinud (Maarja ei olnud ilmselgelt rahul, kuna võis ette arvata, et niimoodi füüsikareegleid eirates ja lava ning publikut ühte serva jättes vajub saar kreeni, mis enam-vähem nii ka juhtus, aga see selleks, heitkem nüüd enne edasi lugemist pilk tagasi lause algusesse), jäi piisavalt aega poes käimisteks ja ujumiseks. Ujumised jäid ära, sest vesi oli liiga tuline.
Kuni publik kogunes (oi, küll seda oli äge vaadata! Nii palju, nii palju!), toimus trupil telgitaguses väike teraapiatöötuba. Kõik said oma rõõmud ja rahulolematused endast välja rääkida ja kaaslastelt asjatundlikku abi. Merikesel olid ilmestamiseks isegi pildid olemas, aga ta ei leidnud neid üles.
"Miks selline teema?" imestas Aire.
"Näljane räägib ikka leivast!"
"Mul on bussis leiba!" pakkus Enno.
Küllike avastas, et kui nii jätkub, jäävad talle ta trukkidega dressipüksid kitsaks ka siis, kui trukid lahti päästa. Ühtlasi vabandab ta mütsikuduja Marika ees, et ilusat peakatet nii veidras vormis esitleti. Aga rätik oli kadunud ja me ületasime koos Järva Teataja künnise!
"Maarja, Maarja, pane muusikat!" kraabiti nõudlikult telgi sisekülge, aga Maarja mõtles parajasti sigadusi välja. Näiteks kust kitkuda etenduse-Aimele kartuli juurde salatimaterjali.
"Ta pani mulle kartuli krae vahele!" hädaldas Merike.
Ups. Kogemata juhtus.
See oli 80. "Võõra mehe" etendus. Võib ju arvata, et dialoogid on aastatega oma elu elama hakanud, midagi on meelest läinud ja mõni asi asemele tulnud. Positiivne on see, et meil esineb fänne, kes on esietendusest alates "kätt pulsil hoidnud". Aga et nad mäletavad originaalteksti, see on muidugi miinus. 😄
Pakkimine käis ruttu, Maarjagi läks (pikale teatripausile vaatamata) kenasti oma kohale (mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas).
Bussijuht oli meile bussi ronismiseks abistava nööri sidunud. Solvav. Kelleks ta meid peab? 😃
"Ma olen nüüd ju ametilt mõisa perenaine! Esimese asjana teen fassaadi korda," ühmas Merike ja keeldus kategooriliselt Maarja ning Küllikesega öösel rappa minemast, sest tal on vaja puhata, et maja välistöödega õigeks ajaks valmis jõuda. Paistis, et hakkab lõpetama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar