Õnne, Mare!

 Õnne-rõõmu, kallis Mare,

olgu täis su kodutare!

Tervis, edu, jõukus, ilu

ikka püsigu su elu-

inventuurikirjes pikas.

Ning kui ongi korraks ajad,

kus sa sõbra õlga vajad,

oled selle poolest rikas. 🎈

Kallistame!

Muuseumiöös juuri otsimas

 Küllap kahtlustas nii mõnigi meie hulgast juba varem, et tema esivanemad on olnud aadlisoost. Kui mitte enne, siis elu esimesel doonoripäeval pidi ometi hing kripeldama hakkama. Siniveri ei võinud seal ju kuidagi märkamatuks jääda. 

Otsustati pöörduda lähimasse ettejuhtunud mõisa kahtlustele kinnitust saama ja ennäe! Õige varsti sattus näppu vana foto, mis ütleb rohkem kui sada sõna ja DNA test kokku. 

Võõra mehega Ahulas

 Alahinnates oma võimekust autojuhina jõudis dramaturg kohale 17 minutit enne etenduse algust. Jõudsime isegi paar pilti teha.

Maarja ei tulnud pildile.

Küllap oleme liiga palju tema pilte oma kõverate grimassidega ära rikkunud. 😋

"Vahelugemisi" esines seekord keskmisest rohkem. Stiilis "oota, ma lähen toon endale oma redeli..." 😀

Kui trupp veel lavakola kokku pole pannud, kolivad nad siiamaani. Dramaturg lennndas tagasi muuseumiöösse. 👻

Alburahva Teatri meresõitjad avastusretkel

 

Kuna 2. piloot oli meile hästi tuttav ja usaldusväärne isik, polnud kursilt kõrvale kaldumist karta. 

Vallutasime meresaare kõrgeima punkti ja sõlmisime kasulikke sõprussidemeid. Mine tea...

Ükskord augustis

Parem hilja... 

Erko sai kingi kätte. Kingid. 

Kirjandusõhtu koprapesas

 Samal ajal, kui osa trupist Leo harrastust toetas,

arvas teine osa, et aeg on pildiraamatute juurest edasi aabitsa juurde liikuda.

Et järsud üleminekud psüühikale halvasti ei mõjuks, prooviti raamatuhuvi süvendada sammhaaval.

Kolmas rühmitus (Maarja) leidis, et tuleb hoopis väärtkirjandus ette võtta. Leiti nõrgim lüli ja kamandati raamatut ette lugema. 

Merike püüdis vahepeal rahvalikke mänge korraldada ja lootis, et talle sarikapärg maha mängitakse.

Veel tundis ta huvi, millal tema, Tiit ja Leo uue loo proovidega alustavad.

"Mis küsimus see on? Kell seitse, nagu tavaliselt."

Päev, kuu ja aasta ei täpsustunud, aga ega needki tulemata jää.

Ei tahaks külalistele ülemäära tähelepanu pöörata. Koosviibimise peategelane oli ometi Leo. Leole oli jällegi veidi ebaviisakas keskenduda, sest tema õhtu möödus valdavalt niiviisi.

Koju minnes võttis igaüks kaasa, mis näppu juhtus: kes hea sõna, kes kaaslase fliisi... Maarja toimetas vaikselt kõrvale Leo saunaehitusest üle jäänud seinaplokid (jäi paraku turvakaamera jälgimisalale).

Pärast ehitasid nendest Veljol planktara paar meetrit pikemaks. Selle asjatoimetuse juures jäi kaamerasse küll ainult Veljo. 😉

Õnne, Leo!

Grupikallidega mõttes kõik me taas su küljes.

Sul on sõpradega ikka väga vedand, Leo.

Sisetunne sosistab, et tühikuid on taljes.

Homme korraldame profülaktilise peo!

Homme on meil aega ühiselt end kosutada,

ihult kui ka hingelt endid trimmi ajada.

Talvel saame manustatud varu kasutada,

siis kui aeg on uusi lavasihte rajada.

Nii et kallistame, Leo, sind kõvasti ja pooleks!

Ole ise kohal, muu las jääda meie hooleks!

Albus nähti jälle võõrast meest

 Seekord ühel juubelipeol.

Tegelikult me isegi algusmuusikaks polnud veel ära otsustanud, kas teeme "Sangasid" või "Võõrast meest". 😄

"Ma ei saanud kohe ise ka aru, et vale muusika. Kust vaatajad pidid saama! Aga teie karjute nii, et saali on kuulda," toriseb Maarja tagantjärele. 

Rõõmsama poole pealt meenub talle: "Läksin pärast Merikesele asju viima ja see habemega mees ütles: "Võid küll tulla, Küllikest ei ole. Seda mutti ka ei ole!"." (Maarja on ju lavastuses meie põhiluuraja).

Saatsime Leo avasõnu lausuma ja innustama, et helistada pole etenduse ajal ilus, aga pildistada võib. Ja et selguse mõttes ta võib esimese pildi ise ära teha.

Rohkem pilte pole avastanud.

Tundus, et korraldaja jäi rahule. Kutsuti peole ja pakuti tantsu ning torti.

Võõras mees on nüüd 81. 

19 vaatamisvõimalust ainult ongi veel jäänud. 😌

Meeste valik

 Tegelikkus kujunes muidugi selliseks, et isegi naised omavahel ei tantsinud. Ütleks lausa, et totaalselt tümpsutumm teatriüritus.

Otsustati hoopis, et kui mitte Ema, siis kas Võõras või Sangad. Võitis Võõras.

Leol oli mitu korda käsi püsti õhtu teema ettepaneku osas. Kõik olid üksmeelselt nõus. Aga...

Ja veel.

"Miks me kuhugi ei lähe?" kurdeti.

Konkreetset lavastust ei osatud välja tuua.

Konkreetset saart ka mitte.

Aire pakkus mõrvamüsteeriumit. 

Küllike oli kuulnud parvsaunast.

"Mul pole päästerõngast," vaidles Merike ja lubas Sangade "rõnga" vöö ümber siduda.

"See läheb sul vett täis ja viib kindlasti põhja," ennustasid kaaslased.

"Aga siis me vähemalt teame, kus sa oled."

"Nagu ankrukivi..." ohkas Merike.

Uuriti lava võimalusi. Pöördlava variant langeb nähtavasti ära, aga valguslahendusi on erinevaid.

"Palju sul sugulasi on?"

Tegelikult palju. Oleneb, kuhu maani kedagi sugulaseks pidada. Aga saali, vaatama, peaks tulema ca 30+.

Juureldi toolide seadmise aja üle. 

Küllike valgustas truppi lõunasöögi vajalikkuses. Leo jaoks olevat tal spetsiaalsed motiveerimismeetodid. Ja Maarja tohib Poni kaasa võtta. 

Õhtule pani punkti blogipostituse lõppu pandud punkt.

Tapikul

Jõuame teele asuda peaaegu tund plaanitust varem (mis on väga mõistlik, arvestades, et kohale jõuame 20 minutit enne algust). 😌

"Maarja, mis sa arvad, kui mul oleks savist jalad?" on Leo bussis mitte just tavalise teemaarenduseni jõudnud.

Maarja ei vasta midagi.

"Maarjal oleks tõenäoliselt savi," eeldab Aire.

"Küllikesele meeldiks," nendib Tiit. "Sest talle meeldib loodus."

"Iga kord, kui me teatriga kuhugi lähme, on Ulvi tööl," teeb Maarja terase tähelepaneku.

(Peaaegu iga kord, kui me teatriga kuhugi läheme, käime enne Aravete poest läbi.)

Aidu kandis jääme fooride taha toppama ja nendest segadusse aetuna valime mitte just kõige lühema tee. Aga see viib meid kohale.

Tapikul teevad Maarja ja Merike endale puu alla pesa.

Siis lendleme mänguplatsiga tutvuma ja sirme püstitama.

Küllike teeb enne algust kiiruga mõned pildid, sest etenduse ajal ei pruugi avaneda võimalust.

Näib, et rahvast on. Vast jätkub meilegi.

Ennol on esikas. Maarjale meenub see üsna viimasel hetkel ja saab olla paljutõotava debütandi hooandjaks.

Marel on äge kostüüm. Ilmastikukindel.

Esiridades istujatele lajatab päike lagipähe. Tahapoole kolijate kõrvu kiusab muu külapäevamelu. Aga need, kes leiavad vaatamiseks mõnusa varjulise ja lavalähedase koha, tulevad pärast elamuse eest tänama. 😊

Tapikuga peame kindlasti pikaajalist koostööd jätkama, sest saame siit alati oma talvised meevarud. 

Õige küll, meil on ju publikus piilur, nii et pilte tuleb veel!

Enno teeb, nagu lubatud: tekstist kramplikult kinni ei hoia (jätab tekstiraamatu lausa sirmide taha).😆

Teab, et improvisatsioon on selles trupis teretulnud ja annab oma arvestatava panuse.

Kurdab pärast, et laval kulgeb aeg hoopis teises tempos.

"Ma kiitsin Ennot!" sõnab Merike. "Ma kiidan alati, kui näen, et inimene on tubli."

Ühtlasi kutsub ta korrale neid, keda tundub vajalik olevat korrale kutsuda.

 Maarja lõõgastub etendusest ja omastab igasuguse vastupanuta (kes julgekski?) kaks viimast pingirida.

Tagasiteel tüürivad mõtted järgmise etenduse juurde. See toimub juba seitsme päeva pärast.