Õhtu, mis tõi naeratused suule

Laupäeva pärastlõunaks oli saabunud aeg otsustada, mis kell siis ikkagi koguneme. 

Sattusid leplikud inimesed, oldi iga numbriga nõus. 

Valisime ligikaudu kolme, et siis  jääb ca 180 km läbimiseks kenasti ajavaru, eriti kui peaks seni vaatamata vaatamisväärsusi tee äärde jääma.

Paigutasime tulijad pardale ja täitsime hingepõhjast tulnud soovi (Merike: "Kas te saaksite selle rihma mulle pikemaks teha? Ma ei jaksa terve tee hinge kinni hoida.")

Meie pildikollektsiooni hiljutine rikastaja uuris arglikult, kas tehtud fotot kevadel lindude hirmutamiseks kannatab kasutada. Pilk pildile jättis ta pikaks ajaks sõnatuks.

Esimesed kilomeetrid läksid ladusalt, riskiti isegi dramaturg poodi lasta, kuna too jonnis, et kahe pudeli kange õlleta tema pole nõus esinema. 😏 Teise esmatarbekaubana oli tal puudu kirjutuskomplekt.

Tundus, et rohkem takistusi ei tohiks olla, aga kohe pärast tunnet märkasime  silmapiiril midagi oranži.

Tundus, et tema märkas meid ka ja talle nähtu meeldis. Igatahes ei avaldanud Oranž soovi meist niipea vabaneda.

"Tahate näha, see keerab Tartu maanteele!" 

Õnneks ei keeranud.

Teeolud olid rahuldavad ja jäi lootus, et jõuame edasiste viperusteta sihtkohta.

"136 kilomeetrit ja 136 minutit!" andis vaheinfot kaardilugeja. Raske oli määrata, kas asume õigel teel, sest liiklusmärgid lubasid järjekindlalt alustada puhtalt lehelt.

Õnneks oli meil Wase. Vähemalt me arvasime, et õnneks.

Tikupoiss ja Adavere tuulik kinnitasid, et esialgu on õige suund.

"Huvitav, et neid kuivkäimlaid ära pole koristatud?" imestas  Kaupo teeäärset püsiekspositsiooni silmates.

"Miks neid siin üldse hoitakse?" hakkas Merikest huvitama.

"Tarbimise jaoks."

Kuskil metsavahel kohtasime suhteliselt lumikatteta liiklusmärki, aga rõõmsaks see meid ei teinud. Lubati 100, aga Wase andmetel oli meil sihtkohani veel 103. Teisest küljest: ega meil palju kola kaasas polnud, jaksanuks viimased 3 km jalgsi ka minna.

Kui Lõunakeskus lubas, et me pole ikka veel ära eksinud, siis pärast  ameerika mägesid meenutava viaduktirägastiku läbimist dramaturg selles enam kindel polnud. Aga kuna tal esineb tihti selliseid hetki, usaldas ta Wase ekraani, mis kinnitas, et kõik on kontrolli all.

Lennundusmuuseumi silt muutis kaardilugeja taas murelikuks, sest ta justkui mäletas, et mingi lennundusmuuseum asub Riias. Püüdis vargsi piiluda, kas tekst lõppeb S-iga, aga lumi ei aidanud luuretööle kaasa.

Kuigi see oli meie vaatamata väärsus, ei riskinud seltskond väravale koputada. Aega nagu väga  polnudki, kuigi kodus sai varutud.

Tee hakkas enam ja enam vonklema nii külgedele kui kõrgustesse.

"Nii tore!" rõõmustas Merike, samal ajal kui Küllike lennukommi ja -kotti otsis.

Vahepeal näis ähvardavat oht, et jääme mõnele künkaharjale kõlkuma, rattad maast lahti.

"Vähemalt pole eurokraave!" lohutati.

"Püüa siis sellises kohas olla Oti kaardilugeja. Kui kiiresti pead rääkima?"

Küll oli hea, et meie juhi nimi Ott ei olnud.

"200 meetri pärast vaja mööda lasta," aitas Kaupo märke lugeda. Neid oli aina enam lume alt välja tulnud.

"Jahimehe jaoks on see vist hirmus raske?"

Kuulasime Kaupo jahimehelugusid ja anekdoote. Millest, ei mäleta, aga naerma ajas.

Pimenes.

Vaidlesime põgusalt, kas sõit käis läbi Ikla või Värska.

Viimasest teeotsast sisse pöörates läksid südamed taas raskeks, sest ilmselgelt polnud liiklus kahesuunaliseks loodud. Seda laiem naeratus kerkis bussijuhi näole, kui märkas parkla suurimat sõidukit - sahaga rekat.

Teatrituled  põlesid,

esimene vastutulija kutsus kohe sööma ja kohvile

ning "konkurendid" olid nõus lahkelt garderoobi jagama.

Ühe lausega: "Me armastame seda maja ja neid inimesi."

Selfi ei tahtnud rahvast kaadrisse mahutada, aga siis meenus Mare värske tarkus: pea tuleb viltu keerata. 😃

Merikesel oli lööki. Üsna varsti pälvis ta ühe kohaliku papi poolehoiu ja lõpuks oli tükk tegu, et taadi tähelepanu eest põgeneda.

Samas, eks see võis omajagu meeldiv ka olla.

Õhtu algas kohalike esikaga. Vaatasime ja olime pisut kimbatuses. Jalgpallihaigus ja paar väga meie lavastuse lauset. Et mis teeme nüüd? Mängime midagi muud? Aga pole ju teisi rekvisiite ega kõiki vajaminevaid mängijaid.

Ütleme nii: Nende jalgpallis oli ehk rohkem hasarti. Aga... küll me endile ka mingi tugevuse leiame. 😉

Pilt Alle-Saija Teatritalu FB seinalt.

Otsustasime, et teeks seekord midagi natuke teistmoodi. Seda enam, et võõras koht ja keeruline aeg ja maskid võiksid nagu olla. 

Sellel olid omad plussid ja miinused. 

Pluss oli see, et sai teha korraliku püsimeigi, miinusena tõi Merike välja, et tal jäid ripsmed pidevalt maskiserva taha kinni. 😂

Maarjal jätkuks kindlasti kiidusõnu fotograafile, kes meie mängust mõned kõnekad kaadrid klõpsis:

Igal juhul saime väga toreda tagasiside ja hea enesetunde. Merike pidas elevusest lõpulaulu ajal isegi viisi. Valdavalt. 😋

Oleks kohe kauemaks jäänud, aga bussijuhil oli varahommikuks juba uus pikk reis kirjas.

Kojuminekuks valisime kohalike juhatatud tee. Tundus otsem küll. Mitte ehk nii otsem kui Merike lootis. 

"Alles Kambja? Miks mulle näis, et jõuame kohe Imaverre?"

Üks teine kord jagame kingid ära. Õigem oleks küll korraldada kinomaraton.