Jõudsime enne autorit. Mõtlesime teha talle väikese üllatuse. Loeme temata loo linti.
Ah et mikrid on tema käes? Loeme ilma mikrofonideta!
Olgu. Tegime muid asju. Samme. Ukse kriuksumist.
"Nagunii teete kodus kõik ringi, aga ma saan end korraks tähtsana tunda."
"Me ei ütle sulle, kui ümber teeme."
Värv võib välja anda. Liiga intensiivselt kollane.
Juba kuuldubki trepilt kobinat. Võtame kohtadele (oluliselt teises kohas, kust Arlet otsida oskaks).
"Uu!"
Kuni otsija maja läbi rändab, seavad otsitavad end lindistustoas sundimatusse õhkkonda.
"Kus te olite? Teete mul siin nalja, jah?"
"Mis nalja? Ise tegid ukse lahti, tegid meile "UU!", panid ukse kinni ja läksid ära. Sina tegid meile nalja."
Edasi on asi naljast kaugel.
"Hakake rääkima, ma kuulan, kuidas on."
"Teeme selle pildi uuesti! Liiga palju kuradeid!"
"Koer haukus!"
"Palju hullem, kui reka oleks mööda sõitnud."
"Oot, juba läks sassi! Teeme selle koha pealt uuesti."
...
"Kuulge, väga hea! Eks siis ükskord kuuleb, mis linti sai."
"KAS MA PIDIN LINDISTAMA KA???"
---
Kuskil kilomeetrite taga poeb Kersti pidžaamasse ja pidžaamast välja. Nii, nagu parajasti kästakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar