Päikesemaja Palusalu

Sport on meie dramaturgi jaoks küll väga võõras teema, aga kui tema ette laotada näiteks Antsoni, Kerese, Palusalu, Salumäe ja Pikkuusi pildid ja paluda need nimede ja aladega kokku viia, siis saaks vast isegi hakkama. Kotkas võiks hetkel esimese hooga Palmistega segi minna, aga pärast mõttepausi nähtavasti teaks korrektuure teha. 

Seega sporditeema ei saanud olla see, mis Alburahva Teatri esinduse Päikesemajja meelitas. Või siiski. Natuke oli isu näha, kuidas Arlet maadluskuulsuse elukäigu valdkonnavõhikule vaadatavaks on kirjutanud, natuke meelitas see, et jutt käib ikkagi üpris siitkandi inimesest ja kõige rohkem ahvatles ühel septembriõhtul Vooselt läbi sõites avanenud vaatepilt loojanguvalguses toretsevast majast ja selle ümber tunglevatest inimestest.

Reklaam vaimustas samuti. Küllike uuris inimesi fotol ja ei jõudnud ära imestada, kui äratuntamatuks saab hea grimmimeister näitleja muuta. Kavaleht näitas, et isegi nime muudab ära. Arvatav Arlet osutus hoopis Gerhardiks. Selleks ajaks oli küll juba telest selgeks saanud, et seersandiks peetav mängib hoopis Kotkast. Loogiline. Kelle välimus olnuks selleks kohasem?

Aga nüüd algusesse. 

Esmalt oli muidugi üllatus, et sa ei saa minna teatrisse siis, kui selleks vaba õhtu tekib, vaid pead ootama ära sellise õhtu, millal etendust mängitakse.

Ühel niisugusel õhtul sõitis autotäis huvilisi Päikesemaja parklasse. Maja leidmisega raskusi pole (ei teagi, miks 😄🌞), parkla sissesõidu oskasime ka õige valida ja sealt edasi kutsus kõigile tuttav hääl.

Kuigi peaaegu naaberküla, polnud dramaturg selle maja hoovis varem peatunud. Hämaruses oma kollase jopega hästi nähtav giid Tanel Talve tegi lühikese ja toreda krunditutvustuse ning ühtlasi rääkis kuulajatele muinasaja lähedaseks ja (lausa uskumatult) lähedale.😇 

Uurisime põhuplaate ja päikesepaneele, sauna, majakesi, telke ja telgielanikku, mootor- ja jalgrattaid jpm. Tundus turvaline. Kiirabi valvas. 

Maja nägi seestpoolt veelgi parem välja (valgust oli rohkem). 😃 Fotod ajasid nostalgia ja kadeduse peale, sest tekkis tuhat mõtet, millised fotonäitused oleks võimalik oma albumite abil kokku panna.

Etendusest.

Kristjani vene multikatest tuttav veidi loll-ivanlik naeratus oli väga võluv. Väga.😊 Tiit oli hirmutavalt suur. Lavalahendused, näitlejatööd, lugu ise... Ilus tervik. Mis sellest ikka ümber rääkida, kes vaatas, see teab. 

Tervikust välja kukkus ehk lõpp-pildi kõige emotsionaalsematel hetkedel selja tagant kostuv sosin: "Ma ei saa sinuga praegu rääkida. Teatris olen. Ma ei tohiks vastugi võtta. Teater alles käib. Mis sul oli muidu?..." Aga selliste vääramatute jõudude eest pole ka parimad teatritegijad kaitstud. 😇