Viljandi ja minevikuga mees

Reede. Kiirustame Viljandi sõpru üllatama. Nad kindlasti ei osanud teha järeldusi sellest, et enamik meist end FB-s üritusel osalejaks märkis. :P

Ees ootab kolm päeva telklaagrit ja ohtralt teatrit. Erko võtab telgi (kõik teised igaks juhuks ka), Aire ülesandeks on mööbliga varustamine. Veel saavad kaasa pakitud veekeetja ja külmik. Mugavus ennekõike!

Et Maarja on ettearvamatu, püsimatu ja sõnakuulmatu, võtame tema jaoks kaasa ema. Toimib. Tütarlaps istub vaguralt bussinurgas (kindluse mõttes kaaslaste külge seotult) ja pobiseb vaevukuuldavalt oma tavapärast mantrat: "Poodi, poodi, poodi..." 

Enne Viljandit  saab sellest "Uku, Uku, Uku..."

Ane seisab oma trupi näitlejannadega sissepääsu kõrval rivis ja püüab olla sama viisakas ning väljapeetud kui teised. Muudame selle võimalikult raskeks. Veab, et tal on selja taga sein ja kõrval kaitsvad kaaslased. Õnnetul kombel jääb Marek otse tormijooksjate rünnaku jalgu ning teda murtakse täiel rinnal.

Et etenduse alguseni on veidi aega, lõbustavad Mare ja Küllike end pingil liulaskmisega, kuni üks pealtnägija soovitab istme pikemad jalad kallaku poole keerata. Abivalmis Enno tuiskab samal hetkel kohale kahe tellisega (pingi loodimiseks), aga kui ta neid ka lossivaremeist murdmas käis, jõuab mees need veel enne näitemängu müüri tagasi laduda.

Nii palju näitlejaid!

 Fotograaf annab endast parima,

 aga pildile kõiki ikka püüda ei suuda.

 Film saab enne täis. :P

 No näiteks see vürst Gabrieli sarnane ilus mees on piltidelt puudu. Ja too sümpaatne merekaru.

Peategelane on muidugi absoluutne hurmur. Kõik meie naised näevad teda järgmisel ööl unes ja (võitmatu rivaalina) küllap ka mehed.

 Küllikese lemmikkostüüm.

Pisut külmavõetud Aire lendab esimesel võimalusel end kõige kuumema Viljandi tüdruku vastas soojendama.

Väravast hiilivad sisse saarlased. Vahele jäite!

Muidugi on kiusatus Abruka Mallile kaasa elada, aga lepime kokku, et teeme seda homme.

Edasi! KUHJAVERRE!

Kleit. Vol. 2

Asjad juhtuvad. Maarika otsib sõidukaaslast. Erko ja Piret TAHAVADKI etendust näha. See tähendab, et... HURRAAAAAA!!! Veel kuuleb Küllike Heljelt (Appi, kas me tõesti rääkisime telefonitsi TUND AEGA? Millest? Ah, polegi tähtis. Lõbus oli.), et... Aga sellest saab Hirvlis toreda üllatuse nii mõnelegi. ;)

Lepime kokku, et sõidame Erkoga Nelijärvele ja seal toimub ümberistumine, aga Maarikat kimbutab motoorne rahutus ja ta on veidi pärast kuut Küllikese õuel.
"Me hakkame hääästi raahulikult minema. Ma ainult ei tea, kuhu," raporteeritakse Maarjale. "Ma ei jälginud teed, kui sinna sõitsime!"
Maarja annab juhised, millise bussipeatuse juurest kuhu liikuda.

Ja kes laseb ekipaažil ära eksida?
Geps.
Ses mõttes, et külani juhatab (mis sest, et ringiga), aga siis hakkab kuskile põlluvaheteele meelitama. Õnneks viimasel hetkel tekib Küllikesel NÄGEMUS.

Vihma kallab. Etenduseni on veel kolmveerand tundi. Istume autos. Rahvas koguneb. Võõrad. Tuttavad. Minu üllatusinimesed.
Madis tuleb kättpidi tervitama ja kutsub mängupaika.

Marek jälle magab. Maarja ja Küllike arutavad, mis oleks lõbusam, kas telefoni suvalisse sahtlisse peitmine või lisatelefon.
Tekib kiusatus tühjale taldrikule paar kuivatatud banaaniviilu poetada. See on nii kurb koht etenduses, kui süüa pole pakkuda.
Suudame mitte sekkuda.

Tulles oli pisuke hirm, et korra juba nähtud, ehk polegi enam nii äge.
Vastupidi! Palju lõbusam.

 

 

 

 

 

 

 

Mõned tarkuseterad hakkavad meelde jääma. Näiteks, et abivalmis olemine on valmidus olla abivalmis. Jne. Väga õpetlik ja hariv. Millal järgmine etendus tuleb?

"Ja nüüd teeme kõik koos IH-IH-II!" soovitab Marek.

Päris korraga ei õnnestu, aga mingil hetkel kihistavad kõik naerda. Kes pildistamise ajal, kes autos, kes kodus, enne uinumist.

Vinge Kleit! Käed lööks siiani plaksu, kui nad ülepingutusest surnud poleks.

Proov. Lihtsalt proov

"Mul on probleem. Hakkaks täna prooviga pool tundi varem peale, sest pean 20.00 startima Aegviidu poole," on Mare päeval palunud. Trupp koguneb püüdlikult isegi paar minutit varem ja kargab Mare tulles püsti nagu üks mees. Proovi!
"Rahu! Olukord muutus! Mul on õhtu vabaks kaubeldud," muheleb tulija.
Trupp langeb (nagu üks mees) kergendusohkega istuma tagasi, samal ajal kui Maarja uksel HURRAA! karjub. Ta, vaeseke, usub, et jutt käib homsest. Maarja tahab teatrisse, Kleiti vaatama.
"Kui suur on tõenäosus, et me seda veel näeme?" oli ta kella kolme paiku FB-s ohanud.

Meenutame Väike-Maarjas nähtut. Mare näitab kaamerast "Suvelõõma".

Mingil hetkel hiivame end lavale. Erko ja Leo konutavad kardinatagustes, jäävad pildistamistsoonist välja. Tiit teeb nii kurja näo, et teda ei julge kaameraga sihtida ning Aire tuhiseb nii hoogsalt ringi, et teda ei leia kaamerasilm üles.

Mõned kohad tekstis tunduvad tuttavad. Neid ei ole palju.
"Tere! Teie juba siin! Maret ja mis-su-nimi-oligi!" tervitab Merike oma eluaegseid sõbrannasid.
Küllikesele tundub kõige tuttavam Mare tekst. Enda oma ei kipu meenuma.
Mare istub diivanil kolmandiku küljest.
"KÜLLIKE, mis sa nüüd tegid?" karjatab ühel hetkel Tiit. "Tõused, seisad, istud tagasi."
"Vara tõusin."
"???"
"Ma tean. Proov on. Ma proovisin. Ei olnud hea."

Kui liiga ülemeelikuks kisub, kuulutab Tiit välja pausi. "Teeme nüüd nii, et... oleme hästi tõsised!"

Haa-haa-haa-haaaa!

"Miks minu tekstis nii palju S-e on?" nuriseb Aire ja susiseb: "KuSt SiiS nii äkki? Siiamaani käiS ja otSiS Seda õiget!"

Kui tuleb Maarja kord, teeb Tiit tema selja taga midagi sellist

ja muigab, et Maarjal on tekst käes, polegi võimalik vehelda.
Selgub, et on.
"Kus siin käsi saab pesta," tuleb Tiit "vetsust", käsi mööda külgi nühkides.
Merike püüab matusemarssi ümiseda. Kaaslaste abiga saab sellest pigem "Oota sa!" tunnusmeloodia.

"Eks ju, sa tahad teisipäeval Pireti teatrisse viia?" moosib Küllike lava kõrval Erkot.
"Misasja?" põrnitseb Erko taipamatult.
"See on väga hea mõte!" toetab Maarja.
"Ja hea etendus!"
"Kus see üldse on?"
"Me tuleme ja juhatame!"
"Homme on PROOV!" tuletab Leo meelde.
"Mõtleme midagi välja!"
"Homme või?" saab Erko etenduse toimumisajale pihta. "Miks sa siis kohe nii ei öelnud? Teisipäeval ja teisipäeval..."
Tiit kortsutab kulmu. Pahur nägu ei sobi talle. Saab ise ka aru.

Teine osa.
Tantsutrupp saab  liikumise hetkeks sünkrooni.

Järgmisel hetkel valitseb kaos. Uurime, milles võib olla viga. Raskuskese on paigast!

Stripparid on liiga kaua oma korda oodanud. Tudisevad kepi najal kohale.
"Mis saab siis? Homme teeme proovi?"
"Peaks vist ikka kodus üksi teksti pähe õppima."
"Selge. Kell on veel vähe. Teeme korra veel? Kas otsast peale või algusest lõpuni?"

Läheb tempokamalt küll. Tekst aina tuttavam.
Aire soovitab Marele ja Küllikesele lavaaja täiteks tibutantsu.
Merike läheb käima.
"Sinu pojatütar Grete!" rullib ta Maarja kardinast välja. "Mis SUL vastu panna on?"

Reedeni siis?

Kleit

Maarja oli peale käinud nagu uni. Andsime alla. Nii kui FB lahti tegid, vahtis sulle vastu kiri:  "Lähme pühapäeval Mareki 'Kleiti' vaatamaaa! Ja kutsume Viljandi omad ka kaasa!"

Olgu.

Väike-Maarjas komplekteerusid kojusõitjate ja Kleidivaatajate meeskonnad. Maarja sukeldus atlasesse. Temast sai kaardilugeja.

"Guugeldasin. Ei leidnud midagi," kurtis Merike. Maarja teadis otsestest allikatest, et:

 Pane kleit selga või võta kleit kaasa ja tule Paju teatrisse! Paju tallu Hirvli külas!

8. augustil kell 20.00 11. augustil kell 15.00 ja kell 18.00 13.augustil kell 20.00

"KLEIT"

Peaosas Marek Tammets. Kaasa teevad Anna- Maria Jams, Hanna-Piia Põldver, Nele Reial ja Madis Kubu. Lavastaja Juhan Kubu, Marek Tammets

Sissepääs tasuta, väljapääs tunde järgi.

info tel: 53738288 Anu Kuidas kohale jõuda: Tallinna poolt tulles 46. km viadukti juurest paremale, u 1,5 km T-ristmikuni, sealt vasakule kuni "kleidini".

 Seni, kuni Küllike perenaiselt talu ajalugu uuris, võtsid teised platsi kivikohvikus.

 "Merike, tule vaata! See, mida sa otsisid!"

 Nii palju teksades tulijaid. Meie küll suhtusime etendusse täie tõsidusega. Kõigil kenasti kleit seljas. Vähe puudus, et ka Tiidul.

 "See triibulises on vist Mareki vend," pakkus Maarja. "Tundub."

 

 

 

 

 

 

  

 

 

"Ma tunnen teie üle uhkust!" tunnustab Marek hüvastijätul.
"Meie sinu üle ka!"
Siiralt. MINGE TEISIPÄEVAL VAATAMA! Hea tuju garanteeritud!

Tagasiteel möödume jalgrattureist.
"Käed lahti sõidavad?" imestab Merike. "Ma ei mõista, kuidas nad suudavad tagumikuga juhtida?"
"Tagumikuga juhitakse suuremaidki asju," arvab Tiit. Merike ei saa aru.

"Hämmastav! Ühel pool on taevas sinine, teisel pool ähmane ja hall?" leiab ta kohe uue asja, mille kallal juurelda.
"Sul on üks prilliklaas välja kukkunud?"

Nelijärve. Sõidame rongiga võidu. Perila ristis jääb ta lootusetult maha.

"Palun selle männitutsu juures peatust," mangub Küllike.
"Siin on rohkem kui kolm puud. Ära ei eksi?" muretseb Tiit.
Ei eksi.

Teisipäeval, nende viimase etenduse ajal, on meil proov. Kindlasti saab asja kuidagi korraldada. Ning kui autos ruumi üle jääb, siis Maarja ja Küllike läheks meelsasti teist korda veel. :)

Väike-Maarjas. Puudutamatatata

Täna me ühte autosse ära ei mahtunud. Intelligentsem osa trupist sõitis Mare autoga. Tiit pidi terve tee taluma võrdlusi, kuidas Leo eelmisel korral ikka hoopis kiiremini, paremini ja kaugemale sõitnud.

Jõudsime kohale kõigele sellele vaatamata ning enne etendust Heljet ja Maarikat ja Janat ja kindlasti veel kedagi kallistada. Üksteist nagunii.

Jana sai etenduse enda jaoks konksu otsa. Väitis, et nägi ära Küllikese kurvema poole.

 

 

"Mul tuli igatahes pisar silma!" ohkas Merike ja kahetses, et saali asemel rõdu valis. "Seal olid nagu trepikojas," kurtis ta.
"Festivalide paratamatus," teadis Tiit.

Küllikest liigutas kõige enam isa ja poja lõpukallistus. See oli nii... Õhh!

Omadega laval

Kõigepealt kihutas Merike oma koduaia tagaväravast sisse. Siis kihhutas Küllike peaaegu Merikese kodu tagaaia pikali. Siis kihhhutas Aire meeletu kiirusega Merikese väravast mööda. Siis kihhhhutasime Kassiaru õuele Tiiduga samaaegselt. Ainus, kes ei rutanud, oli Maarja. Tema saabus vähemalt pool tundi hiljem. Rattaga. Mõõdetud sammul.

Kiirusta aeglaselt!

Maarja teadis, et ilma temata ei toimu nagunii midagi.

Paar rajumat pala esitatud,

 

palus majaperemees muusiku vaiksemaks keerata.

Mis viga paluda, katsu palvet täita! Maarja meil ju käskudele ei allu.

Meelitasime arbuusiga. Mõneks ajaks aitas.

Aire saunaskäik jäi suhteliselt lühikeseks. Ta kohtas pesuruumis konna. Püüdmata kompromissile jõuda, lahkus ta kiiresti... tünni. Meie vähemalt üritasime loomakest suudelda.

Printsiks ei muutunud, hoopis ära läks. Õlgu väristades ja muru vastu suud pühkides.

"Siin on väga madal," hädaldas Küllike trepist üle sauna toidulaua juurde ukerdades. "Võib pea ära lüüa."

"Siin on väga madal," hädaldas Maarja, kes Küllikese järel trepist üles turnis. "Ma lõin pea ära!"

Raske südamega saatsime lavastaja koduteele. Tundus, et ta pole korralikult ära kuivanud. Külmetub veel?

"Vaata, et sa homme kleiti selga panna ei unusta!" 

Homme on etendus, kuhu ilma selleta pole sobilik minna.

"Mul on neli kleiti kaasas!"rahustas Tiit.

"Algul mõtlesin prügikotti laenata," pelgas Küllike vihma käes koju sõitmist. "Sumokostüüm on palju parem valik."

"Arvad? Kui lõpuks rattale saad," muigas Marek.

"Me aitame!" lohutas trupp. Ikkagi sõbrad!

Kostüümi sai hoopis Aire. Pärast seda, kui viimase arbuusitüki alla neelas. Peaaegu. Mis liig, see liig. Saunalinagi oli peo jooksul väikseks jäänud. Hea, et leidus võimalus maksi-kehakatteid laenutada.

"Nii suur sääsk!"
"Isane!"
"Säärik!"
"Miks ta minu koogi peal on???"
"Surnud."
Või siis mitte. Peale paari surumist ja suust-suhu hingamist tõmbas hiidputukas korraga teliku üles ja kadus laeavarustesse.

Grupipilt. Enne teeleminekut. Aire asus koduteele, Maarja ja Merike vudisid sauna suunas.

Küllike... asetati arvuti ette. Blogima.

Mustsõstrad. Küllike - paaniflööt, Marek - timpanid, Merike - siidersaksofon, Aire ja Maarja - õhukitarr+vokaal+hääled peas.

Hea on tõdeda, et meie trupp on nii korralik. Me isegi ei tunne ühtki sellist, kes varavalges koju hiiliks, Tapa rahvariided seljas. Vihm ju. Ei meenu ka kedagi, kes teise lahtiununenud FB kontol huligaanitseks ja ühistele sõpradele lollakaid sõnumeid saadaks. Paar sellist nagu korraks hakkasid meenuma, aga ei, me ikka isiklikult ei tunne. Ainult mingite tuttavate tuttavate kaudu oleme kuulnud.