08 juuni 2014

Ohtlikud retsidivistid saadi Kõrgemäel kätte!

7. juuni kell 16.20
Küllike ja Mariin istuvad rahvamaja trepil ja ootavad bussi. Tavaliselt sel kellaajal bussi ei käi, aga lootust ei tohi kaotada. Mõne minuti pärast Ojaküla poolt lähenev õnnesärgis Leo tundub igatahes hea enne olema.

Tulebki. Punane. Küllike on rahulolematu. Värv pole õige ja jalgu pole taga kuhugi panna.

Hiljem.
Männilt tuleb veel rahvast. Merikesel hakkab kohe mõte jooksma, kuidas sõidukisse "Võõra mehe" kraam peale laadida.

Napu talu juures konutab vanglabuss. Katki?

Selgub, et mitte eriti. Arvatakse, et see ongi seismiseks õige koht. Võta näpust!

Kamandame bussi endile sappa ja vuriseme edasi. Läbi metsa, üle silla, raba serva mööda ühest kurvist teise, künkast üles Kõrgemäele.

 Meie buss suudab parklasse keerata, aga vangla oma veereb kraavi. Halb algus. :D

Aare, üks kahe A-ga Aaredest, jagab kostüüme. Aire ja Maarja on muidugi kohe jaol ilusamaid endale kahmama.
Päh. Pruunid. Ei tahagi. Kuna tulevik on ebakindel, siis igaks juhuks üks sõbralik käepigistus enne teeleminekut.

Teistmasti kostüümide omanikeks saavad Leo ja Tiit. Paraku selgub, et püksid ei kerki pealiku põlvedest kõrgemale. Ja on naiste mudel. Tiit loovutab saagi Küllikesele. Küllike hakkas just tüütu külaelaniku rolli sisse elama ja on sellisest muudatusest üksjagu heitunud. Elevil ka, ei saa salata. :D Tiit saab kompensatsiooniks kanda liblikaga päikeseprille. Ta on neid ammu igatsenud. Täna siis lõpuks see päev.
Sööme pererahva supi ära. Ja leiva.
Meelis on arvestanud, et tõstame tünni kuskilt kuhugi. Tõstmisest ei saa asja, aga vähemalt jagame ohtralt soovitusi. Airele tekib teel tünnini südamerabandus (teistel kestev kuulmiskahjustus), sest astub peaaegu peale mingile surnud elukale. Üldsuse hinnangul hiir, targemate sõnul mutt, Aire meelest vähemalt mäger.
Kuna on janu ja jookidest laual vaid koduõlu, joob Küllike ühe topsitäie ja otsib kohe ka uinumiskohta. Selgub, et magada saab vaid kõhuli, sest seljal on relvakabuur, teleskoopnui ja muu selline pudi-padi.

Saabub Mare. Jahmub. Kõik olevat valesti. Õbluke Maarja ja vang? (Aire iseenesest olevat õiges vormis.) Kõige leebem trupi liige ja vangivalvur?

Ah. Mare lihtsalt on viimasel ajal meiega vähe koos reisinud ja ei tea, milline metsaline Maarjas võib vallanduda. Ja kus on öeldud, et vangivalvur peab kalk ja kuri olema? Head lapsed, need kasvavad vitsata!

Saabub esimene võistkond. Kokkulepitud ajast oluliselt varem ja valelt poolt. Nad suunatakse eemale, puudetuka taha. Aire kahvatub kõrgeid ja treenitud tegelasi nähes. Ei tahagi enam hästi vang olla. Koju tahab hoopis.
Merike niheleb. Temale selline improvisatsioonivärk ei istu. Tema tahaks täpset stsenaariumi kindlalt kokku lepitud teksti ja liikumisega.

Küllikesel ON tekst. Esimene lause neljast hakkab juba pähe jääma: "Appi!"
Kordama peab. Kordama peab. Paljugi, mis ärevusehoos võib juhtuda. Paar korda murrab prooviks ka jalaluud. On küll valus.
"Püüdke neid ka käeraudu kasutama suunata!"
"Kus need veel on?"
"Vööl sul." Aa. Mõtlesin, et selles kotikeses on ...puudritoos või päikeseprillid.

Maarjal soovitatakse prillid eest ära võtta. Paljugi, mis juhtuma võib hakata.
"Aire!" hõigub veidi aega hiljem bussist väljuv, kätega õhku kompav ja sihitult ringi ekslev Maarja. Õnneks hakkavad ta teised meeled täisvõimsusel tööle ("Mäe Mati püüdis mu kinni!" särab ta hiljem mingi vahepausi ajal. Huvitav, millest ta seda järeldas? Kuulmis-, kompimis-, haistmis- või maitsmistulemusel?) [Noh, tegelikult püüdis Mati Aire kinni ja mina taipasin talle ainult tere öelda. Aga õnnelik olin ma selle üle, et prillideta niimoodi inimese mitme meetri kauguselt ära tundsin :D]
Are (see ühe A-ga) paneb võred bussiakende ette. Et esiaknast vastu vahtivad valvurite koledad näod võistlejaid verest välja ei lööks?
Maarja pakub kommi.
 

Vangide käest ei tohi midagi vastu võtta, aga selline seaduserikkumine leiab siiski aset. Kohe on konvoeerijad meelemärkuseta kah. Kui silmad lahti saavad, on buss kraavis, jalad puruks pekstud, vangid põgenenud... Õnneks märkame esimest võistkonda abistajaid.
 "Appi!"
"Näidake töötõendit! Kes te olete? Mis nimi?"
Ee... Seda stsenaariumis polnud. Tohib umbes pakkuda või... Ah, kaotan parem teadvuse.
"Miks see saunaviht siin armatuurlaual on? Miks ta siin on? Kust see viht siia sai ma küsin?"
Miks ja miks. Are tegi enne ajaviiteks. Pikk jutt. Teil saab enne aeg otsa. :P
Leo tipphetked (üldiselt on Leo lukustunud ukse ja Küllikese vahel lõksus, oigab närvidelekäivalt ja nõuab juua):
"Oo! Lõpuks keegi, kes oskas ukse avada!"
"Ma sain juua! Vett."
"Esimene jootja valas mu rinnaesise märjaks, aga nüüd oli mingi voolik ja lutt."
"Kas lõhnad olid tõesti tunda? Üks ütles, et ma pole kaine." (Küllike nõuab karsket paarimeest!)
 
Küllike.
"Nüüd peate mulle käed kõvasti kaela ümber panema. Tõstan teid pikali murule." (Jessss! Kes sai parima rolli?) :D :D :D
"Tunnete end turvaliselt?" (Püss kummagi jala külge lahaseks seotud, torud kurgu alla suunatud. "Kuidas nüüd öelda. On olnud ka paremaid päevi. Ega need laetud pole?" "Üks auk rohkem või vähem...")
"Kodanik (Tiit), tulge appi. Tõstame ta pikali. Pea kõrgemale." (Murtud jalad toetatakse maha ja keeratakse neile vint sisse. Tiit, reaalse vigastuse korral ära sina aita, eks!) :D "Kas verejooksu on vaja kuskil sulgeda?" (Ainult tee proovi!)
"Näed, ta väriseb. Heida kõrvale ja soojenda oma kehaga!" (Abivalmis noormees haarab kaissu, silitab kõhtu ja küsib, kas on hea. Mhmh. Justkui paremaks läheb kogu aeg. "Ikka! Tunnen kohe, kuidas luud kinni kasvavad.") :D :D :D
"Päästeamet! Meil on siin kaks haavatut. Tädil on jalad katki..." (Prõss! Mine helista mujal. Ma sulle teen TÄDI!) :P
Aire (alias Maša Krõpskina).
Üldiselt vangid väga julgelt vastupanu osutada ja põgeneda ei tihka. Hoiatati, et võidakse püssi lasta või plehkupanija pikali hüpata. Heast käitumisest võlutult võtab nii mõnigi leebemad toonid. Pikalisurutav retsidivist suunatakse näiteks hobuse hunnikutest kõrvale. Korra saab kurjam siiski püssirauaga pähe ka. See osutub valusaks.
Kõrghetk saabub, kui Aire käeraudadeta ("Peaks need sulle peale panema, aga ma ei oska, las olla...") relvahunniku kõrvale valveta jäetakse. Kiusatus on suur, aga arvatav letaalne lõpp vaigistab.


Maarja (alias Pille (Konginumber))
Temal soovitati bussikatusele peituda, aga esiteks on sinna pikk maa ja teiseks tundub, et sealt võib ainult allatulistatud saada, sest vabatahtlikult sealt alla enam ei tule.
Üldiselt on Maarja pätiksmääramisega võistlejate elu raskeks tehtud. Ta ju saab end iga rohulible taha peita. Seega on otsijate paanika mõistetav, kui Maarja bussi alla peitu poeb. "Kartsin, et nad ei leiagi mind üles. Igav hakkas." (Tegelikult oli ta juba poolel teel pidurite parandamisega, kui võistkonnad otsa said ja sinna see jäi. Teinekord siis!)
"Ma leidsin teo!" (Bussi all.) "Aga hästi ei näe, võib-olla ei ole ka.

"Pääsesin põgenema! Ei teadnud, kuhu edasi minna. Ootasin järgi, aga ta ei kavatsenudki mind kinni võtta." (Matsimäe teeharus, vaateulatusest väljas.)
Peale selle pole ta kunagi nii suurte ovatsioonide saatel 100 meetrit joosta saanud. Sellest ka uued rajarekordid.
Muidu tundusid väga leebed kinninabijad olevat. Ainult üks kasutas maadlusvõtteid ja tõmbas jalad kukla taha. Teised ei julgenud isegi käeraudu kasutada, tahtsid kompassiga kinni siduda. Enne muidugi meelitasid bussi alt välja: "Hakkame sõpradeks!" (Nägid ikka selja peal seda suurt valget kirja, et ma olen otse vanglast?! :D). Kolmandad olid liiga kahtlustavad, nabisid julmalt kinni ja ei lubanud vanaema juurde pannkoogile minna, kuigi neile sai oma kõõõõige sõbralikumat nägu tehtud. Hiljem üritati küll kommiga takistamist kompenseerida, aga nii lihtsalt me andeks ei anna.
Tegelikult olime end halvimaks ette valmistanud, aga kuna neid hüppeid ei tulnud ja vanglaülem unustas ka õigeid sinikaid näidata, pidi mõni oma frustratsiooni telefoni uputamise kaudu välja elama.


Tülikad matkajad.
"Me oleme tõesti nagu kanakari!" ahastab Mare.
Kõik
  • on kõvad õpetajad, hurjutajad:
  "Kuradi mõrtsukas, peksa tuleks anda! Nüüd saad aastaid juurde!", "Mis inimesed te olete, tehke midagi! See sureb ju kohe ära! Keerake külili, muidu lämbub okse sisse ära!"
  • tahavad kangesti esmaabi anda:
"Ma oskan!" "Kas teil selle kohta tunnistus on?" "Ei, aga ma olen seda näinud!" (Tiit),
  • tunnevad vange ...või siis ei tunne:

"Nende pilte näidati telekas! ... Aga võib olla on vangid valvuritega kohad vahetanud?" (Merike)

Mariin klõpsib ohjeldamatult pilte ja Rene poseerib laokilejäänud relvaga...
Näib, et matkajaid pole hoiatatud: suurema mäsu korral lastakse paanika vaigistamiseks ninamees maha.

"Ühed tõmbasid kohe relva vinna ja panid perimeetri paika, muidu saime ümber bussi taielda," meenutab Merike. "Küsiti, kas oleme asjaga seotud."

Igatahes suudab üks võistkond maksimumpunktid välja teenida.


Rahvas valgub laiali. Rollist väljatulekuks istume veel natuke küünimajas. Siis koduteele. Kuna diislit sai üle joone pandud, teeme koduvallale tiiru peale. Oleks ka Saaremaale läinud, kui hommikuks kodus poleks pidanud olema.
Okasroosike tudub.

Aare, üks kahe A-ga Aaredest (ülemus) jääb ülesandepunktis toimunuga rahule. :)

07 juuni 2014

03 juuni 2014

Üle mõistuse!

Saime teada
  • millal toimub ühine seenelkäik,
  • et Meelise kanuudel on abirattad,
  • et fännikirjad laekuvad Merikese postkasti,
  • et Vetepere teel ründavad rattureid metsikud teod,
  • et meil on valida, kas olla
    • oimetu ohver, 
    • oimetu ohver, kes arvab, et ei ole ohver,
    • pahaaimamatu kodanik, kellest võib suure tõenäosusega saada oimetu ohver.

 Juurdlesime, kas võistlustulemustele tuleks kahjuks või kasuks, kui tõstjad kasutaks talgi asemel kipsi.
Keerasime kalendris ette uue lehe.
 Mis siis ikkagi saama hakkab? Kohapeal selgub. :D

01 juuni 2014

Lastekaitse- ja kleidikandmispäeval Vargamäel

Suhtusime kleidikandmisse täie tõsidusega. Ainukesed, kes põtkima hakkasid, olid Tiit ja Marek. Eks iga uus mõte tahab laagerdamist. Küllap järgmisel aastal. 

See, et muuseumis sooviti meid triibuseelikuis näha, polnud probleem. Salaja, seelikute all, kandsime kleite edasi. Mõni isegi paari-kolme.

Jagunesime töötubadesse. Tiit oli kõige põnevama (puuloomade voolimise) endale kahmanud. Aire ja Maarja võtsid mõistatused ja vanasõnad. Paar päeva varem selgus, et Aire ei saa tulla. Maarja kauples Mariini appi. Teel Vargamäel teatas Merike, et Maarja ei tule. See kindlasti rahustas Mariini. Ilmnes siiski, et Maarja tuleb. Lihtsalt mitte autoga. Ega sinna poleks väga mahtunud ka. Kiusuks ütlesime saabunud Maarjale, et Mariin peab ära minema. Tartusse. Kes jäi uskuma? (Mariin on vale vastus).
Merikesele ja Küllikesele jäid muistendid ja regilaul.

Põhjalike inimestena käisime aida juures uurimas, milline regi välja näeb ja kuidas laulab. Reel oli parajasti siesta. Aga nägime ära, kuidas vanaaja külmkapp välja näeb.
Küllikesel on parajasti mumps vms, kõrv lukus ja sellest tingitult ka silmad ei seleta (seega pole imestada, et vaher sujuvalt tammeks jutustati), 
aga eks sandid just olnudki need, kes perest peresse käisid ja lugusid edasi kandsid. :P

Töötube oli ikka rohkem, pooli neist vedasid muuseuminoorikud ise.

Aune on muidu tubli perenaine, 
aga kõiki ta pidupäevale ei kutsunud. Lehole 
näiteks ütles midagi taolist:
"Sauna juurde istuta nelikümmend roosi sa.
Kuni suureks saavad need, trimmerda kõik karjateed..." :P
Lisaks meile askeldas Vargamäel teisigi kuulsaid ja armastatud näitlejaid.
Aga nüüd tuleb kadestamise koht! Vargamäe õuel kõndis URMAS LENNUK isiklikult ja mis te arvate, mis juhtus? TA RÄÄKIS KÜLLIKESEGA JA NAERATAS SINNA JUURDE OMA VÕLUVAT NAERATUST! VÕIKS ISEGI ÖELDA, ET TA KIITIS. ("Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiii-ihhiiiii!")

Tiit oli meisterdanud paar meetrit õlgedest roigasaeda ja nüüd asus usinasti voolima sigu-lehmi-hobuseid-karjapoisse.
 Merike ja Küllike, kes oleks ehteks igasugusele interjöörile, õitsesid aia ääres nagu kaks roosipõõsast.
Või mis aia ääres! Igal pool!
Ainult õel Marek kartis, et mõjume ta ärile halvasti ja ajas meid õunapuuaia tagumisse nurka, soovitavalt sirelipõõsasse, selg rahva poole ja vaiba oleks ka võinud veel peale tõmmata.
 Me muidugi ignoreerisime ta juttu. Arvata on, et just tänu meile tema juurde ka inimesi sattus.
Maarja ja Mariin harjutasid oma hanesõnu keldri taga.
Kandle-töötoas valmis paar uut bändilugu, millega siis esinemistuuril käidi.
Sinnagi jagus kuulsusi.
 Enne äraminekut mängis seenioride rühm teatri püsirepertuaarist kaks lugu:
"Koerapolka" ja "Ema süda". Kuigi mäng sujus viperusteta, oli tunda, et põhimuusik puudub. 
Oli tore, aga kõik koos on veel toredam. Kohtume varsti! :)