Albus. Kandiku ja keskusega

Lavatagune säriseb ärevusest. Omade ette on alati nii hirmus minna, kuigi keegi pole kunagi veel tomatiga pihta saanud. 😏

Närvirahustuseks käib üldine aasimine ja vanade albumite sirvimine.

Merike toob näha oma pulmapildi. Et kus on ikka pihta, juukseid ja jumet ning eks neid ole praegugi...

Leo püüab mõistata, kumb pildil on Merike. 

Küllike imestab, miks pulmapildil Merikese kõrval seisab Urmo.

 Vera harjutab partneri peal vasaksirgeid, et kui karahvini sisu peaks nõrgaks jääma või midagi.

Aire üritab Malle eest salaja tänasele etendusele mõned piletid müüa, aga keegi trupist ei osta. Isegi tutvuse poolest mitte. Vera läheb peaaegu õnge, aga siis sekkub Küllike ja lubab ta tasuta saali organiseerida, kuna tal olevat teksti autoriga mingi isiklik suhe.

Merike, kes valimatult ja püüdlikult kõike jäädvustab, saab kogemata pildile kommirottija. Tulgu veel keegi väitma, et hiired käivad komme ära söömas!

 Pärast esimest lavalkäiku kitub Maarja teise etenduse kollektiivile, keda ta publiku hulgas nägi. Teise etenduse kollektiiv teeb põgenemiskatseid.

 Noh, vähemalt annavad "Realiseerimiskeskuse" diivad endast parima, et neid ära ei tuntaks.

Jääb arusaamatuks, kuidas Maarja selles pimeduses kedagi näeb ja ära tunneb. Näitlejannad, kes päeval proovis paika panid, kus on uks, kus on telekas, ei leia isegi aknast paistma pidanud mehi üles.

Tegelikult on tore trupirakukestega koostööd teha. Otsustame, et teeme novembris Järva-Jaanis samamoodi. 😊

Eelõppus

Erko harjutab ja harjutab, aga ikka unustab ettevaatuse ja siis juhtub nagu ikka.

See on see, kui vahepeal jalgpalli mängitakse.

Noorus passib peale. Igaüks peab valvel olema, et rolli käest ei napsataks.

Sürgavere laadapäeval

Tundub, et Merikesele "Realiseerimiskeskus" meeldib. Sirvib hommikul kataloogi, kes meeldib, selle kaasa kutsub. Või noh, peaaegu. 😋

Seekord meeldis talle Tiit. Näitasime enne minekut teatrijuhile, mis toimuma hakkab. Tiit oli sõnapidaja mees, tuli ikkagi kaasa.

Nagu Tiit-reisidel ikka, kulges sõit anekdootide lainel. Lamborghini oma kuulasime kolm korda järjest, aga Merikese lisaküsimuste järgi otsustades läks nali temast kõigil kolmel korral napilt mööda. 😅

Imaveres võis tee ääres näha suurt teadet: "Müüa maja!" Maja oli juba ära müüdud, kuulutustahvel seisis keset tühja muruplatsi.
Meil majaraha nagunii polnud, käisime korra poes, kohvi ostmas.

Veel räägiti rekameeste ilusamast elust ja Tiit arvas, et Merikesel võiks olla tore Circle K-s töötada.

Mudiste poe juures meenutas Tiit, kuidas kolhoosimehed kunagi Poolas käisid, aga et naistele ununesid meened toomata, käidi Mudiste kauplusest läbi. Seal olevat mingeid kampsuneid müüdud ja neid ostetud hulgi (nagu järgmisel kolhoosipeol välja tuli).

Sürgavere oli põnev ja meie jaoks täiesti avastamata koht. Tundsime Maarja kaamerast puudust.

Laat hakkas küll läbi saama, aga kuna Maarja juba meelde tuli, siis Merike talle midagi ikka leidis.

Kohtusime esinemakutsujaga ja saime alustada sõjamaalingute tegemisega.

Keegi kodanik, kellele Küllike grimmitoa ukse avas, varjas mehiselt oma ehmatust ja hirmu. 😁

Merike keelas kategooriliselt ligineda oma paarisajaeurosele näopiirkonnale. Õnneks leidus ka odavamaid kohti.😂

Kuna logistika diivadel lavaga tutvuda ei võimaldanud,

nägime saali ja mängukohta alles etendusega alates. Oli huvitav ja hariv. 😮 Saal oli SUUR ja rahvast PALJU. Loodetavasti said tagumised read ka mingit aimu, mis laval toimub. 🙉

Nagu meie statistidel tavaks, leiutas Tiit endale midagi, mida öelda. 😆

Tagasiteel läksime Tiidu jutu ajel kampsuneid ostma, aga vist oli mingi Poolast kodumaale saabunud bussitäis turiste meist ette jõudnud. 😏

Merike kiitis sünnipäevakinki ja õhkas, et see on juba korduvalt ta elu (no vähemalt jalaluud) päästnud.

Reedel mängime Albus. Kaks etendust ja üks vaheaeg. 😉

"Küll ma olen andekas!"

rõõmustas Merike.

Tõsi. Ammu pole nii lõbus ja hariv proov olnud.

"Mina arvan, et kuskil näitekas pole nii naljakas kui Alburahva Teatris."

Loomulikult. Neil ei ole Merikest. Peab hoolt kandma, et ta Piibe Teatris end liiga koduselt tundma ei hakkaks. 😂

Kogunemine võttis seekord aega. Kõiki ei jõudnudki ära oodata, enne sai film täis.
Leo meelitasime kohale järgmise pildiga:

Tuli küll peaaegu kohe, aga oli ka ise koogi küpsetanud.

Esimese hooga pakkusime, et pannkoogitort, aga selgus, et midagi märksa metsikumat.

 Väidetavalt hiidmuna, aga toime järgi otsustades vähemalt kärbseseenepaneeringus.

Maskeerisime end ära ja tegime õues mõned ilupildid. Lapsemeelsust oli sees nii palju, et me ei kaalunud suurt midagi. 

 Ajakava väga paika ei saanud. Maarja pakkus 13. jaanuari, et olla traditsioon, aga see on nädala sees. Et kuidas otsustame? 😎

 Merike tundis heameelt, et "Meie mees - peaaegu nagu võõras" on tagasi mängukavas.
 "Maiu kleit on talle pähe hakanud," diagnoosis Maarja.

 "...ja siis ma tõmbasin pumba koos ventiiliga ära..." jutustas sünnipäevalaps.
"Me teame, sa rääkisid."
"Ma räägin Leole."
"Ta oli ka siin."
"Maarjat ei olnud. Pumpasin rattakummi täis, ei saanud enam pumpa kätte... Ja siis ma tõmbasin pumba koos ventiiliga ära!"👍

5.-6.10 toimuvat filmivõtted, aga Merike saatis oma klipi juba Lottemaa castingule ära.

Saime teada, et ku põlved hakkavad sandaalivarbast välja punnitama, on koorem süles liiga raske.

Kuni laval dialooge harjutati,

toimus tagatoas lavavõitluse koolitus.

 Oli pikk ja mitmekesine õhtu ja mis kõige tähtsam: arvestatav osa trupist jäi ellu.

Piibe Teatri pahad poisid

Samal ajal, kui koduteatris "...sünnipäevalaps, võta veel üks..." kümnehäälselt kokku harjutatakse, kraapsu ja kniksu lihvitakse ning lillekimpude värskena hoidmiseks vaasides juba mitmendat korda vett vahetatakse, pakub Piibe Teater meilt laenatud esinäitlejannale MIDA???

Hea keretäie tappa!?
Väidetavalt esimest korda, aga oleme üsna kindlad, et see viimaseks ei jää.
Merike! Ära jäta, anna vastu!
Udriku mõis tuleks kõrgendatud tähelepanu alla võtta. 😧
Jagaks päevad ja jälgimiskohad ära? Näiteks SIIN.

 

Kallis Merike!

On täna päev, mil kunagi Su kohale tõi kurg.
Sel puhul juba hommikul Sind embas dramaturg.
Ei kallista kõik näitekas, sest kahjuks pole proov,
kuid armastusest õhetab me digiõnnesoov!

Mare õhkutõstmise tseremoonial

 Kui Küllike trepile astus, tahtis Erko ta nina alt minema sõita.
Arvas, et dramaturgil transport olemas.
Aga meie ei tahtnud kinkida kasutatud sõidukit.

 Mare saabumiseni oli veidi aega. Leo kasutas võimalust, et ka Merikesele kimp üle anda.
"Vara ju veel!"
"Aga tuleb ju millalgi."
"Matused tulevad ka millalgi, äkki tood mulle pärja?"

Tiidule meenus sellega seoses, kuidas kunagi keegi korraldamissaginas unustas naabrimehe matustele kutsuda ja too tigetsenud kättemaksuhimulisena aia najal: "No pole midagi, küll kunagi meil ka keegi ära sureb!"

Vera jälle teadis lugu, kus peielised kokku tulid, kadunuke ellu ärkas ja pahandama ilmus: "Teie peate siin pidu ja minu panete sinna külma!"

Et helgemate teemadeni jõuda, meenutati, kuidas kunagi käis kolhoosiesimees igas pulmas ja sünnipäeval.
"Nagu esimese öö õigus?"
"Esimehe öö..."

Mare siseneb. Andres tõuseb Merikese selja tagant lillekimpu võtma, aga Leo on Merikese juba tähelepanuga ära hellitanud. Elevil näitlejanna haarab Andrese tugevasse sülelusse, nii et tollel tükk aega Mare juurde minekuks luba ei õnnestu küsida.

 Õnnitlusjärgselt tulevad tööjutud. Näiteks, et kes läheb draamakooli.
Küllike põhjendab, et teda ei kuula keegi, ise kah haugub endale vastu.
Aire ei põhjenda midagi, ütleb lihtsalt ei.
Andres vastab midagi mingis arusaamatus keeles, aga nõusolekut see ei meenuta.
Erko vaikib.
Mare, Tiit ja Leo on käinud.
Jääb Merike.
"MINA? Mina kardan võõraid inimesi!"
"Ja-hah. Ise käib Selveris meeste vetsus!"

 Torti maitstes leitakse, et ennemuiste olid tordid paremad.
Merike ostnud sarnast torti Puiestee poest.
Tiit selles poes torti ei näinud. Oli muu kaup fookuses.
"Ma olin praktikal konservitehases," meenutab Merike.
"Jah, me olime Merikesega peaaegu klassiõed," kinnitab Tiit.

Uue aasta õnn saab kindlustatud.
Nõuame, et Mare õhku visataks.

 "Sellega saan üksi kah hakkama," praalib Tiit, küsib Marelt nimega särgi ja tõstab selle lakke.

Püüame paika panna poolaasta plaani.
Mõtteid on.