"Küll ma olen andekas!"

rõõmustas Merike.

Tõsi. Ammu pole nii lõbus ja hariv proov olnud.

"Mina arvan, et kuskil näitekas pole nii naljakas kui Alburahva Teatris."

Loomulikult. Neil ei ole Merikest. Peab hoolt kandma, et ta Piibe Teatris end liiga koduselt tundma ei hakkaks. 😂

Kogunemine võttis seekord aega. Kõiki ei jõudnudki ära oodata, enne sai film täis.
Leo meelitasime kohale järgmise pildiga:

Tuli küll peaaegu kohe, aga oli ka ise koogi küpsetanud.

Esimese hooga pakkusime, et pannkoogitort, aga selgus, et midagi märksa metsikumat.

 Väidetavalt hiidmuna, aga toime järgi otsustades vähemalt kärbseseenepaneeringus.

Maskeerisime end ära ja tegime õues mõned ilupildid. Lapsemeelsust oli sees nii palju, et me ei kaalunud suurt midagi. 

 Ajakava väga paika ei saanud. Maarja pakkus 13. jaanuari, et olla traditsioon, aga see on nädala sees. Et kuidas otsustame? 😎

 Merike tundis heameelt, et "Meie mees - peaaegu nagu võõras" on tagasi mängukavas.
 "Maiu kleit on talle pähe hakanud," diagnoosis Maarja.

 "...ja siis ma tõmbasin pumba koos ventiiliga ära..." jutustas sünnipäevalaps.
"Me teame, sa rääkisid."
"Ma räägin Leole."
"Ta oli ka siin."
"Maarjat ei olnud. Pumpasin rattakummi täis, ei saanud enam pumpa kätte... Ja siis ma tõmbasin pumba koos ventiiliga ära!"👍

5.-6.10 toimuvat filmivõtted, aga Merike saatis oma klipi juba Lottemaa castingule ära.

Saime teada, et ku põlved hakkavad sandaalivarbast välja punnitama, on koorem süles liiga raske.

Kuni laval dialooge harjutati,

toimus tagatoas lavavõitluse koolitus.

 Oli pikk ja mitmekesine õhtu ja mis kõige tähtsam: arvestatav osa trupist jäi ellu.