Uus algus

Vastu tulles sohvri soovile, andsime etenduse seekord Pajusis. Bussijuht polnud varem Pajusisse sattunud, kuigi teeviidas olnud juba ammu teatav tõmme.

Mõistlik otsus.

Rahvast kogunes toredalt palju. Üks põhjusi oli kindlasti hea reklaam, aga küllap inimesed kippusid ka praeahjudest-külmikutest eemale. Pikad pühad peetud, kaua sa ikka süüa jaksad.

Ühest perest toodi karbiga toitu näitlejatelegi.

Rahvamaja lähistel silkas teele keegi sale ja väle ning põgenes tuledevihku jäädes rahvamaja taha. Bussijuhti tabas jahiinstinkt. Saime silkaja kätte. Saime isegi kätt suruda.

Saalis ilutses väga uhke kuusk. Tihe ja korrapärane. Keegi teadis rääkida, et selliseid kasvatatakse spetsiaalsetes vormides. Siiski-siiski. Oli märgata ka ulatuslikke kärpimisjälgi. :)

Saatemeeskond (va Maarja, tema pidi helipuldis istuma) sättis end paika kõrgel lava kohal. Valmistuti meisterdama süljekuulikesi. Et kui on kajakakisa, olgu ka kajakakaka. Ühtlasi tundus see hea akustikaga paik, kust lehm saaks lüpsiaegadel märguandeks ammuda. 

Aire marssis ringi, saapad põlvedeni kinni nööritud. Küllap õppis Imaveres, et jalgade külmetamine ei tee head. Ja kus on öeldud, et tegelasel ei või olla läbi mere sumades saapaid jalas? Isegi, kui remark kirjutaks talle kingad näppu. Kui on ikka kivine põhi ja jalanõusid mitu... Soovitati õhutoru ka hambusse võtta. Äkki on veetase vahepeal tõusnud.

Et liiga lõbusaks ei läheks, kamandas Tiit Küllikese alla maa peale. "Sina teadustad!"

Ühtlasi käskis Küllikesel üldse lavatagusest lahkuda, kuigi alguseni oli aega veel rohkem kui 4 minutit.

"Kuidas sa pärast lähed?" kurjustas ta.

"Niimoodi lähengi. Kui algab, ronin lavalt alla, räägin jutu ära ja tulen tagasi. Kuidas ma praegu lähen nii, et silma ei torka?"

"Keera endale midagi ümber!" soovitas Merike ja osutas nurka kuhjatud võimlemismatirullide suunas.

"Selliste juttude pärast ma tahangi, et sa minema läheks," kõõksus  keskendumisvõimetuks naerutatud Tiit.

"Enne, kui lugu saab alata, peavad ju Liisa ja Mihkel kodust lahkuma," torises  Küllike ja ajas Aire fantaasia perutama. :D

Vastu tulles näitlejate soovile, juhatas Küllike etenduse sisse ja hiilis ise saali tagumisse nurka. Seal oli Maarja ja hulk lõbustustarbeid (pult, tekstiraamat...)

"Ühel hetkel tuleb Tiit lavalt maha ja annab meile mõlemale peksa," kihistasid nad (teadmata, et nende kihin on kaugemal ja halvemini kosta kui Merikese ja Enno oma).

"Mul on nii ilusad suured plastmasskärbsed!" unistas Küllike. Nii toredad piima sisse kroolima saata. Ups. See üllatus jääb nüüd vist tegemata. Lipsas kogemata üle huulte. Aga on veel ka rohutirts, tarakan, sipelgas, tigu, mesilane... :P

Täna oli Tiidu päev. Säras üksi prožektorivalgel, samal ajal kui Aire üritas end tagasihoidlikult eesriide sisse kerida. :P

Teksti ei pidanud näitlejad millekski. Mitmes kohas öeldi JA asemel NING, muudeti sõnade järjekorda ja ... vahepeal hakkas dialoog kahtlaselt "Loomalugusid" meenutama.
"Nagu hobune ja sääsk," itsitati puldis.

Valss kõlas nii valjusti, et Küllike kätega vehkima kukkus: "Vaiksemaks! Vaiksemaks!"

"Kuidas ma saan keerata, kui Tiit raadio juurest ära läks!" muigas Maarja, aga kruttis heli parajaks. Üldse kruttis ta kole palju. Vahepeal oli ise ka põnevil, et mis juhtuma hakkab. Aga ei oluliselt midagi. Isegi tulesid ei küpsetanud läbi.

Üsna tekstiraamatu lõppu oli Tiit kirjutanud, et tuleb minna ja istuda Pireti (so Aire) kohale. Kuna märkuses polnud täpsustatud, kas minna tuleb puldiga või ilma, jäi Maarja oma kohale. Olukorra päästmiseks vahetas Tiit ise istekohta. :P

 Puujalaga piigad...

Tore kogemus ja "Võõra mehe" lava. Tundub, et tuleme siia veel tagasi. ;)

Aasta viimane etendus

Hirm, et viimasest etendusest on juba tervelt nädal möödas, utsitas meie infojuhti midagi korraldama. Kuna ühtegi head pakkumist ei tulnud, otsustati Kunst rahva hulka sunniviisiliselt viia. Teeäärsete majade hulgast valiti meeldiv välja.
Samal ajal, kui Küllike üritas teha nägu, nagu ta lihtsalt sõpra külastaks, passisid teised alles Albus. Igaüks oma külanurgas. Õnneks on meil Buss, mille hääle peale kõik kokku oskavad joosta.
Buss häid-paremaid lambaid, sööke ja voodeid täis pakitud, sai alles minema hakata. Jah, need viimased pidi kindlasti kaasa võtma,

sest Küllikese menüü oli niiii pikk (niii pikk, et isegi Maarja leidis mitu asja, mida süüa) ja ega meid enne homset koju lasta.

Mitte, et keegi päris täpselt oleks teadnud, kuhu minna. Aga kui ühe maja nurgas paistis kreenis auto, oli lavastaja kindel, et see peab õige maja olema, sest tõenäoliselt oli Küllike sellega kummide vilinal kohale jõudnud ja veits viltu parkinud.

Säästuversioon "Loomalugudest":

 

"Kraaks! Ma lähen käin korra väljas."
"Tii! Hobusele tekki peale viskamas?"

Saime rohtu igasuguste hullutõbede vastu:

 Õppisime koostise pähe, et ise oskaks keeta.

Kuulasime Reinu jutte meie lavastaja nooruspõlvest, kuni Küllike teatas, et ta süldi ahju unustas ja me end kiirelt kokku pidime pakkima.

Koguneti kööki. Soojendati kapsaid. Meisterkokk näitas algajatele, kuidas viinereid tuleb teha. Rohkem nippe ta millegi pärast polnud nõus avaldama. Või oleme juba niigi liiga osavad.
Julgemad proovisid seebilaadset toodet.

 Käis näärivana koos abilisega.

Otsiti jälgi ahjus olnud süldist.

Küllap Seitel likvideeris ülejäägid, kui neid oli.
Leo esitas kingituse lunastamiseks luuletuse, mis ei tohiks enam kedagi tema talendis kahtlema panna. Juhan Liiv. "Talvine tihane".

Rahvaluule. "Näärivana - punanina..."

 

 Tantsiti Jenkat, et alt-naabrid ka peost osa saaks.

Ilmar Trull. "Aasta".

Maarja esitas kaasahaarava episoodi omaloomingulisest kantaadist "Ah, mis sa jutustad!"

Elamusrikkaimad etteasted jäid mõistagi eeskava lõppu.

 Ning siis mõned ühislaulud. Siis veel mõned. Ja veel.

Esimese laulu järel oli peremees Freddy kerges hämmingus, aga pärast lõi seda innukamalt kaasa. Pakkus oma repertuaarist lisagi.

Kingita ei jäänud ka näärivana ise.

Selgus, et pakke jagus koduloomadelegi. Arvestades paki sisu... Küünlavalgusromantikat neile ka uuel aastal!

Kui laulmine

ja söömine hakkasid juba rutiiniks kujunema

(laual oli küll mitmeid salapäraseks jääda soovinud hõrgutisi),

võis lõpuks Aliasega alustada. Ega paljud vaimustuses polnud. Saame aru, on küll kurb, kui võitjad juba ette teada. Seega otsustasid Aire ja Maarja veits hinnaalandust teha, aga ka ainult sellepärast, et järgmine kord jälle võita. (Õel kommentaar kaas-administraatorilt: Haa-haa! Tegelikkuses olid Leo ja Küllike teist vahepeal ringiga ees!)

 Enno andis oma parima ja nad Tiiduga õppisid isegi mõne uue sõna selgeks.

"Tuled tuppa. Mis esimene asi on?"
"Uks? Ukselink?"
"Aga taga on?"
"Naabri uks?" (Tagauks)

"Tahad ratsutada. Vette ei lähe."
"Merihobu?"
"Väiksem. Voolab."
"Jõehobu." (Kusjuures õige vastus).

Maarja tegi faceboogis sõpradele ja tuttavatele, kes kohal ei saa olla, ülekannet, jagas tervitusi ja teateid, et ootab neid külla. Ning abistas rivaale. Kokkuvõttes aitas see salaplaani täideminemisele palju kaasa ja seekord võitis tiim Küllike-Leo. (Taas kord: Haa! Maarja läks appi võistkonnale Erko-Marek ja ainult selleks, et endile lisapunkte juurde saada. Mis neid grammigi ei päästnud. Tunnistage, te olete NÕÕÕÕRGAD!) :P

Kes on maailma parim Beethoveni kirjeldaja??? ("Kutsikatega helilooja!")

Meie aasta saab kindlasti hästi ära saadetud ja uus veel paremini vastu võetud. Ja kindlasti tuleb ta ka väga hea, nagu meil ikka. Ja kindlasti ka teil, sest me oleme teie sõbrad ju! :D

Küllikese kuusepuud imetledes jäi silma koeraga jõulukaart ja kõik ülejäänud tunnevad kadedust, et meie Saaremaalt üht sellist ei saanud. Nii et järgmisel aastal me ootame! Jah, Sina jah, pead saatma, jah, meile, jah! 

UUE AASTA HOROSKOOP

1- Tiit. Oled vapper kapten, isegi kui meri aeg-ajalt tormiseks kisub! Piparkoogiglasuur, millega õnne sai valatud, ennustab Sulle aasta esimeses pooles pikka ja edukat merereisi.
2- Mare. Rohkelt näitlejameisterlikkust klassitahvli ees! Laval nagunii. Glasuuriõnn näitab, et kui õpetajatööst peaks villand saama, teed edukat karjääri… epeevehklejana (vt pilti)
3- Leo. See ämber pole sisse astumiseks. Siia mahuvad lugematud liitrid puhast vett. Muidugi tuleb sellist nõud aeg-ajalt kangema kraamiga desinfitseerida. Jaga neid pidupäevi meiega.
4- Aire. Sinu istutatud taimed kasvavad kõrgeks nagu mets. Me oleme iga kell nõus sinna koos sinuga ära eksima.
5- Merike. Sina saad aasta lõpu veeta põhjalikult remonditud majas. Kui detsember läheneb, aga remondimehi ikka kuskilt ei paista, kolid nähtavasti rahvamajja.
6- Maarja. Sulle lubab uus aasta uut arvutit ja tasuvat tööd it-alal. Kuidas pilti tõlgendada. No assortiikarbi saad vähemalt. Kui mitte enne, siis sünnipäevaks.
7- Erko. Horoskoop näitab, et süda ei tee Sulle uuel aastal häda. Vaata ise pildilt, kui ilus, suur ja terve. Mahume kõik sinna sisse. Sina oled meie südameis ka.
8- Kalev. Õnne tuleb ustest ja akendest. Et uued aknaraamid ja ainus välisuks liialt ei kuluks, ehitad valmis teise korruse. Miskipärast otsustad rõduukse ümmarguse teha.
9- Rene. Nii noor poiss. No mida Sa ikka loodad horoskoobist teada saada? Sinu aasta on armastust täis. Mida muud.
10- Enno. Kuna Sul facebooki pole, pead leidma aega viibida otse sündmuskohal. Ega niisugune uhamine bussile hästi mõju. Näed ise, milline see aasta lõpuks on.
11- Küllike. Elu on lill. Järelikult sujub kõik endist viisi edasi. Koos teiega.

Albu valla aastalõpupeol...

...olime järelvalveta. Mõlemad lavastajad puudusid.

Vahva. Saime mängida just neid tegelasi/lugusid, keda tahtsime. Võtsime mängu ka näitlejad, keda enne tükis polnud. :P

Tegelikult alustas küll hoopis segakoor.

Ja pärast meie pantomiimi algas tants,

mis läks sujuvalt üle organiseeritud liikumiseks.

Hea, et märkasime oma laua jalust ära tõsta.

Üheks tantsuvaheks nuputasime mõned mõistatused.

"Puujalaga piiga, kuld ja kuljused kaelas. Imestatakse, imetletakse, tantsima ei taheta."

"Mina!" tundis Meike hetkeks äratundmisrõõmu.

Paraku vale vastus.

 Mõistatusmäng kujunes põnevaks. Ega laudkonnad meie küsimusi eriti kuulnud, aga sellest polnud midagi, meie ei kuulnud vastuseid ka. :D

Nii saime auhindu jagada oma suva järgi. ;)

Kõige tähtsam asi kõige lõpuks: Airel oli sünnipäev!
HURRRRRAAAAAAAAAA!

Asuküla avastamine

Tegelikult avastasid nemad meid esimesena.

Kui algul sujus sõit ladusalt, siis üsna viimases lõpus  jättis teejuht Tom meid kimbatusse. Ümberringi pimedus, mets ja üksikud kauged tulesilmad. Märksõnadega 70, pruun aed ja roheline maja (või oli see vastupidi), ei osanud midagi peale hakata.

Õnneks oli meil kontaktisik.

Ääretult tore küla, soe vastuvõtt, meeldivad inimesed, armas perenaine...

Leidsime märke, et loodeti: jääme kauemaks. :D

 Suur kummardus!

Selgus, et autor on enese teadmata näidendi elust maha kirjutanud. Avanes võimalus kohtuda prototüüp Sirliga. :D

Külalised haarati tantsuringi.

 Hubasest majast ja meeldivast seltskonnast oli raske lahkuda.

 Viimaks, pärast nõudlikku pasunahüüdu

 ja seda, kui bussijuht otsustavalt laua kokku pakkis, algas kodutee.

 Mõnele ei meeldinud see kohe mitte üks raas. :P

Nii, nagu oli pisuke probleem saabumisega, seisime järgmisel segadusttekitaval ristmikul. Millist viita usaldada?
Kolm Õde astusid esimese otsustava sammu.

Jõudsime raudteejaama.
Aire oli valmis nahast välja pugema,

et saada vagunisaatjaks.

Teised kandideerisid haakijateks.

Airele andis ilus ja ennenägemata paik tiivad.

Kuid tõepoolest... Ei saa sohvrit lõpmatuseni piinata. Aeg lahkuda.

Mõni ei suutnud sellega viimase hetkeni leppida.

 Häid jõule, Haapsalu ja Asuküla! :)