Kui peedukad rahvamaja taha jõudsid, istusid albukad juba pingiga tamme all, kus oli alustatud Tammsaare süvaanalüüsiga.
Küllike ei julgenud torditükki üksi koju jätta. Loksuvad bussid mõjuvad talle teadagi kuidas, nii et sigatsevad kaasreisijad ta Allikuks juba väravasse lükkasid.
Et sattus hea nähtavusega päev,
otsustasime
minna vaatama
vaatamisväärsusi.
Buss oli uus ja turvaline.
Isegi juht julges rooli küljest lahkuda.
Tundsime õhtusöögi pärast muret: lahvkas leiba polnud.
Kättemaksuks kaevas Erko lahvkal tee üles.
Vot nii.
Aire arutles, et sellel toolil võis kuumal suvepäeval hea olla istuda. Maarja tegi sellest omad järeldused, miks vanal ajal inimesed palju peenemad olid.
Tehnikahuviline Aire katsetas erinevaid masinaid.
Lähem tutvus nende tehnilise seisundiga võttis ta näost päris valgeks.
Maarja oli liumäel tegija,
aga ratta seljas täiesti tasakaalutu. Aire lubas Maarjast tehtud video eelmise sigaduse eest nüüd maha müüa.
Nuhkisime kõik nurgatagused läbi.
Ekskursiooni varem lõpetanud peesitavad murul, kui järsku kusagil häirekell tööle hakkab. Hetkeks tundub, et on lootust krimidraamaks, kus keegi rohelises mõne rohelise asjaga põgeneda üritab.
Kollast akent kohates
otsustasime koguda trupile tuntust ja külastajaid
ning tugevdada endi identiteeti.
Tugevnes.
Alle-Saija oli umbes seal, kus arvasime.
Panime liikumise paika,
tegime hääleproovi
ja arendasime suhteid kohalikega.
Et aega jäi veidi üle,
põikasime Taevaskotta.
Selgus, et paljud pole käinud.
Või ei mäleta.
Järgmine kord on pildimaterjali, mis ei lase visiidi toimumist kahtluse alla seada.
Märkamatult jõudsime tagasi etenduspaika. Peremees toimetab jälle köögis ja küpsetab meile seekord vahvleid.
Tee sulgemisele vaatamata kogunes ka publik.
Tohutusuur ilus kirjaklamber. Lihtsalt jäi silma.
Näitlejate garderoobis rippus kohalike teatritegijate kostüüme. Näiteks noorsõdur Martini oma.
Vinge kõrvalhoone. Tundus, et kinosaal.
Siseringi aforisme:
Kui palk on väike, päästavad turvakingad.
Kui ta mööda tahab lasta, laseb ta niikuinii mööda. Koristaja peab selle niikuinii ära koristama (auto kohta tegelikult).
Saime sõra ilma taudita.
Passis kirjas ka kui part piil.
Lõuna-Eestis on uus aeg: siis, kui jõuame.
Kuni viimased ümbrusega tutvusid, kobisid esimesed lavale.
Marek ei saanud tulla. Õnneks on meil püssijuht.
Väike vaheaeg ja külakuhi.
Ja edasi.
Õhtusöömaaega, mille saamiseks korraldasime Kanepis põgusa orienteerumisvõistluse,
jagasime kuusepärjapüüdjaga.
Keegi on pidanud loobuma arvamusfestivalist. Aga. Meil on omaarvamusfestival.
Merike
kiskus jälle teema üles. Et miks on peied siis, kui sul pole sellest
sooja ega külma. Tahaks ikka ka aktiivselt peol osaleda.
Läheb
lahti. Et pangu end valmis, kirst on tellitud. Et uus valitakse keskööl,
kui kuusepärg järgmisele mängitakse. Või heidetakse. Et väravad peaks
tegema. Kadunuke tuleb, täidab väikse ülesande. Nt kirstunaela löömine.
Kaneelipärg - kuusepärja väiksem vend...
Maarja valvas, et tähed toidu sisse ei kukuks. Üks kukkus ikka.
Mehed magasid "kasvuhoones". (Oma viga, et ruloosid ei kasutanud.)
Hommikuks oli veetase nii palju alanenud, et parv seisis kuival.
Erko sügas kassi. Oot! Mismõttes? See on Alle-Saija kass! Ikkagi pakkisime kogemata kaasa?
Tudulised.
Buss polnud nõus lahkuma enne,
kui on sugulasega kohtunud.
Et kas ainult meil peab tore olema?
Lubasime.
Aidaa!
Kiirustasime Kuhjaveresse, et abjakaid näha.
Autori süda juubeldas. Just nagu nende jaoks tehtud!
Suur kiusatus oli "Trepikoda" täies mahus ette kanda.
See kiusatus läks teatud põhjustel aina suuremaks. :)
Kaalepi kolleegid tegid kärtsu-mürtsu, grimmi- ja võlutrikke.
Veel teatrinoori...
Meie kord.
Saime natuke nänni ka.
"Lõpp on alati kuidagi kurb," ohkas Mare. "Kõik hakkavad ära minema..."
Eks meiegi.
Viljapõllud, (allmaailmas tuntud ka kui oapõld)
lehmakarjad...
"Vanasti oli lihtne," nostalgitses Veljo. "Võidusõidulehmadel olid numbrid peal. Nüüd - ma ei teagi, mismoodi.
"Eriti raske on jäärajal," nentis Viljar kaasatundvalt ja jäi siis mõttesse. "Miks lammastel numbreid pole? Vabaklass?
Tagasitee kulges vaikselt. Ainult Veljo muutus veidi kärsituks, kui läheneval suurteel vilgast liiklust märkas ja togis tukkuma jäänud Küllikest selga: "Sa nagu püsti korra, mine pane Tartu maanteel liiklus kinni!"
Küllike pani paika järgmise hommiku logistikat. Koolitusele sõit. Leo lohutuste peale tundis, kuidas teekond silmnähtavalt lüheneb.
"Kilomeeter. Allilmas tuntud kui 700 meetrit," konstateeris Viljar.
Oi, me teaks allilma aliaste kohta palju, oleks see kõik vaid meelde jäänud. :D
Järgmine teatripeatus - Palamuse. Esinemisaeg täpsustub täna.
