Milline imeilus hommik! Päev tõotab tulla veel parem.
"Huvitav, kas sellise ilmaga keegi üldse teatrisse tuleb?"
"Kahtlane. Ise ka ei kipu. Nagu kodus poleks midagi teha..."
"Homme sajab. Siis pole kodus vaja midagi teha," muiatakse raske südamega.
Tegelikult on olnud üpris kummaline periood. Võtsime plaani leida paar esinemiskohta, kus "Kapist välja" töökorras hoida, aga selle asemel kujunes nii, et läbi mängida saab hoopis kõik teised mängukava lavastused, isegi natuke rohkem kui need. 😌
Igal juhul hea mälurohi.
Kui tavaliselt on poodisoovijateks naised, siis täna tahab sinna Tiit. Tal olla patareid läbi. Palju patareisid.
Teeäärsetel väljadel on näha trimmerilaadsete aparaatidega põllumehi. Hm. Trimmer pole päratu kõlviku harimiseks just kõige otstarbekam riist.
Tiit taipab, et alanud on hoopis kullaotsijate maailmameistrivõistlused. Elame mõttes kaasa.
Tapal tekib ühte raamatusse konarlik, aga see-eest pregnantne ja permanentne pühendus. Pole hullu, sinna saab alati raamatumärgise peale kleepida. 😶
Rakveres tehakse kohustuslik laopoepeatus. On võimalus peredele varuda soodsa hinnaga piima- ja lihatooteid. Soovitavalt poolfabrikaate, sest need saavad pika bussisõidu käigus järelküpseda.
Kui juba vaatamisväärsustega tutvumiseks läks, siis järgmine peatus on Kohtla-Järve Maxima.
Ka neid, kes eelistavad kiusatusest kõrvale jääda, peetakse meenetega meeles. Näiteks Küllike saab kingiks rohelise käepidemega porgandiriivi ja konnasilmadega kaelapadja. Muidugi rohelise. 😛
Esinemiskohas ollakse juba natuke mures, et kuhu me jääme. Tore noormees ootab trepil, külalislahke ja abivalmis. Pakub lisaruume, kui vaja peaks minema, kuigi selles toas, kuhu meid esmalt juhatatakse, on nii palju ruumi, et endale riietumispaiga välja valinud trupiliikmetel on seal pisut üksildane olla. Kaaslased jäävad niiiii kaugele. 😏
Tegelikult tahaks nende filiaali moodustada. Kadedaks teevad nende plaanid ja käimised. 😒
Lavatöölised Valdvee ja Veede leiavad majast ja tassivad lavale diivani ning teised vajaminevad mööbliesemed.
Nimetatud diivan pakub esinemise ajal toredaid üllatusi. Selgub, et selle sisse on võimalik ära kaduda. Isegi kahel korraga. 😄
"Ja et keegi mu salatit ei puutu!" lärmab Merike.
Sõnal on suur jõud. Salatiga ei juhtu midagi. Kahvel läheb natuke katki. 😌
Ütleme nii, et... tekib võimalusi improvisatsiooniks. Näiteks, kui täiesti ootamatus kohas avastame, et meil on Eedi toas. 😆😆😆
Peategelanna sekkub otsustavalt. 😂
"Diivan!" meenub asju kokku pakkides, et lubasime laenatud mööbli esimesel võimalusel tagastada.
"Küllike tõi, Küllike viib," ei näe lavastaja probleemi. Lavatöölised Valdvee ja Veede longivad ülesannet täitma. 😄
Kuna Maximas oli olnud rohkem vaatamisväärsusi kui aega nendega tutvumiseks, tehakse korduskülastus.
Teel Toilasse tutvustab Mare meile veel külastamisväärseid poode ja isiklikku metsatukka.
Meenutatakse lapsepõlve ja kooliaastaid.
"Mõned asjad ei unune... Me pidime ekskursioonile minema. Õpetaja teatas, et sinul olgu juuksed lõigatud, muidu kaasa ei saa," kostab üks meenutus. "No aga kes mul lõikas? Vanemad olid pikalt tööl. Ise siis nüsisin. Mõne koha peale kuklas jäid suured augud. Kaasa mind võeti. Eks oleks lõikamata juustega ka võetud. Kui pärast bussist maha hakkasin minema, siis õpetaja ahhetas: "Kas sa oled ise endal juukseid lõiganud?""
"Meil oli klassis kuus last. Õpetaja lavastas, näidendisse mängima sattusid minu pinginaaber ja veel kaks. Me ülejäänud kolm vaatasime muudkui kadedalt pealt. Ükskord lubati mul vähemalt uksekellaks koolikella tiristada. Küll ma tegin seda siis tähtsalt ja põhjalikult!"
"Meil oli alati kaks kindlat tüdrukut, kes näidendisse valiti. Eks nad mängisid hästi ka. Ja siis ükskord kutsuti mind. Mispärast? Mul olevat olnud vahetunnis kõige valjem hääl."
"Jah, ja kus need esinäitlejad nüüd kõik on? Aga vaata meid!" 😁😁😁
Kuna Toilasse jõuame üllatuslikult pool tundi lubatust varem, siirdume merd otsima. Dramaturgil on inspiratsiooniallikast puudu pool liitrit merevett.
Kuidagi juhtub nii, et mere leiame, aga mitte teed randa. Võimalusi on, aga nende võimaluste viimased meetrid tunduvad letaalsevõitu. Leiame sinililli, koerluuraja, tapeediga kaetud maja ja muud huvitavat.
Meri, niipalju kui puude vahelt paistab, on meelihaarav ja iseäraline.
"Mis tume riba see seal (jääpindade) vahel on?"
"Jäätee!"
"Aga miks nii tume?"
"Asfalteeritud."
Ka sel korral käsib Merike salatikarbist käed eemal hoida.
Kõik hoiavad. Tegelikult ka. Lihtsalt mingitel müstilistel asjaoludel moondub salat karbi sees kaheks suureks õunaks.
"Ärge tehke nii! Kuidas ta seda sööb!" anub Aire ja püüab karpi midagi pareminisöödavat tekitada, aga sellega läheb keeruliseks.
Elame väga kaasa.
"Edith pidi kunagi puukoort ja saepuru sööma. Viinaga immutatult," lohutab Tiit.
Dramaturg vajab endiselt merd. Logistame terve põhjaranniku läbi, kuskilt vee ligi ei pääse.
Aseris lõpuks õnnestub.
"Peamine on... säilitada väärikus!" sumab Merike mereadrus ja mudas.
"Korralikku grupipilti pole!"
Rivistume toredale betoonirahnule.
"Minge mujale, siin on pooled näod varjus!" kurjustab Maarja.
"Me saime terve kamba vabatahtlikult rivvi ja ikka ei sobi!" ahastab Tiit.
"Ise teate!"
Igaks juhuks kuulame sõna.
"Läheme kuhugi saarele esinema!" unistab Mare.
Järgnevad kustumatud mälestused Pranglist.
Tagasiteel tuleb lavastajal ka külavanema asju ajada.
"Tõnu on autoriteet, suudab oma sõna maksma panna, mina olen leebe," kommenteerib ta.
"Sina oled ikka ka!" kiidavad trupikaaslased.
"Ei. Mina olen lihtsalt Tiit. Autoritiit."
