Kautlas puuke pannkookidega söötmas

Plaanisime  valitud seltskonnaga Kautlas piknikku pidada. Et samal ajal naiskodukaitsjad seal  koormusmatkasid, oli puhas juhus.

Viimaste nädalate ilmad meenutavad pigem suve kui kevadet. Miks siis mitte loodust nautida? Päike säras ja pani meidki täies ilus särama

(mõnele sattus lihtsalt nigelam fotograaf.)

Lilled õitsesid, mets haljendas, sääsed lõõritasid ja pika koheva rohu seest kuuldus väikeste puugijalakeste tatsumist.

Eriti edev ja särav sääsk

Valisime mõnusa puhkekoha idüllilisel nurmeserval (mis meenutas pisut Kalevipoja kartulimaad või metsaveotraktorite manööverpinda.)

"Siia tulite sööma?" imestasid hiljem mõned juurdesattujad. "Kahtlane."
Igaks juhuks kontrolliti pupille (aga me ei võtnud neid üldse piknikule kaasa. Milleks?)
"Meil Lõuna-Eestis minnakse ikka kuhugi järve äärde või..."
No eks me oleks ka läinud. Kuskil siin lähedal pidi olema. Kaart ununes koju.

Edasi juhtus nii, et Küllike sai rästikult hammustada. Hambajälgede vahe järgi hinnates võis see olla ka kahe hambaga krokodill.
Isegi hästi läks. Sihuke oleks võinud salvata korraga mõlemasse jalga.

Õnneks leidus palju esmaabistajaid. Lohutati. Soojendati. Helistati. 112. 122. 118... Ega Küllike enese pärast väga muretsenudki. Vaene rästik! 🐍

Teine suur mure oli kadunud laps.

Ehkki piknikule tulles lootis Anna Maria peapõrutusega piirduda, suutis ta lilli korjates endale korraliku jalahaava hankida. Eks seal kasvas ohtlikke lilli küll. Näiteks nurmenukud.
Tütarlaps leidis metsaservast toreda pesa, kattis end sääskedega ja jäi ootama, mis edasi saab.

Maskeering oli liiga hea. Ühel korral peaaegu polekski midagi saanud. Kuigi temani viis juba (peaaegu et viidastatud) kahesuunaline kõvakattega tee. 😆

Maarja oli pahur ja ebasõbralik, virises ja kippus koju (tundus, et ise ei tea täpselt, kus see ongi, muudkui sööstis igal võimalusel ükskõik millises suunas).

 

Veel õnnestus tal vagudest Puma papu välja kaevata, mis eksitas abistajaid ja eks tegi meidki murelikuks.

Aire, kui ilmselgete juhiomadustega (tema autoga ju tulime) ja kõige arukam, kutsuti kodukaitsjate täitevkomiteesse. Mida ta täpselt tegi, ei näinud, aga tähtsad paberid olid käes ning kindlate vaheaegade järel kuuldus teiselt poolt metsatukka tema kõlav hoiatus: "Tulevad!"
Ja nii 16 x järjest.
Ja ta ei valetanud kordagi.

Loomulikult ei läinud me piknikule ilma toiduta. Pannkoogid olid. Moos oli. Aga alguses polnud söömiseks mahti ja pärast keegi ei julgenud. Et kui nüüd kookidest mingid sisemised vigastused tekivad, siis keegi nagunii enam meid ei usu ja appi ei tulda.

Läksime hoopis kaitsenaiste suppi sööma.
See oli hästi peidus ja vanglaauto ning Järva Teataja valve all, aga kätte saime!
Maarja ja Aire ei suutnud vangivalvurite juures kuidagi ülbamata jätta, et see pole ikka mingi õige buss ega avarii ega... Hea, et madinaks ei läinud. Mäletame küll, milleks need kaks kurikaela võimelised on.

Paharette oli teisigi. Keegi õel inimene venitas tagasitee mitu kilomeetrit pikemaks. Õnneks tuli meil küttest välja. 

Või kes teab. 

Ega keegi vist ei märganud küsida küll, kas Aire jõudis koju või mitte.

Järgmise korrani!