Hea, kui on suur teater. Jagub näitlejaid mitmele üritusele.
Tegijamad siirdusid juba reedel Kundasse ENTi laagrisse.
"Rõõm oli näha üksteist," pigistus Leost suure pinnimise peale. "Ja heameelt valmistas, et Ivo Eensalu meist rõõmu tundis ja meiega tegeleda viitsis."
"Veel midagi ilusat?"
"Hommikuks olid pannkoogid. (Leo mõtleb meil alati toidust :P) Kultuurimaja oli ilus. Kuigi, nagu öedi: "Maja pole veel vastu võetudki, aga juba värv koorub." Lumine Kunda linn kitsaste tänavate ja kõrgete lumevallidega... Mis kõige tähtsam: sai üksteist nätsutada. Kallistamise pärast ju entikad koos käivadki.
Tegelikult."
Jah. Aravetel eriti ei kallistatud. Ehk homme seda rohkem. Oot, või siiski?
Meil olid karusemad mehed.
RT: "Te NÕUATE! Lasen maha, kui ei saa. Enne vägistan ära ka! Kui ei ole konflikti, siis on külm supp."
Meeste kohmetus oli mõistetav, sest naised polnud kehvast puust.
"Tee ära, kui teed! Mis sa tatsud nagu karu," käratas orjatüdruk Jana väljailmunud vägistajale.
Ega sõjapõgenik Arletilgi elu kerge olnud.
"Naised, appi! Ma olen haavatud. Sõjavägi ajab taga! Aaaaah!"
Kas tuli abi?
"Ära lõuga! Mine sure mujal. Sa annad meid kõiki välja!"
Kui orjatüdruk Eda üritaski kannatanule plaastreid panna, soovitas naabrinaine Tiina: "Kuulge, lõpetage ta vaevad!"
Ja see ei tõotanud vaakujale midagi head.
"Appi! Nad on mu lehma maha lasknud!" kõlas karjatus Johanna-Riinu suust.
"Mul on ka oma lehm ja leivapätsid!" tõrjus Triinu.
"Vägi tekib siis, kui kaks haamrit taovad kokku. Jõud on taga. Tahe on taga," utsitas lavastaja.
Aparaat oli end ära sättinud ja pildistajal polnud taipu nuppe õigeks keerata. Niipalju sai selgeks, et välguta jäävad pildid ähmased,
välk aga hirmutab koolituskaaslasi.
Võimaluse - Raivo Trass pildile jäädvustada - nurjas Arlet, astudes otsustavalt ja oskuslikult vahele. Ei näpuotsakestki!
Õnneks on homme ka päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar