"See on kohutav! See on hirmus! See on juba liig! See on uskumatu. See on... ma kohe enam ei tea, mis see on..." sisustab Eda aega, mil Küllike, teetass nina all, hajameelselt kaugusesse vaatab ja etenduseväliseid mõtteid mõlgutab.
"Sina tiiruta natuke siin pool, muidu mul jääb kael kangeks, kui ma ütlen sulle, et mis sa tiirutad..." saab Leo oma monoloogiga maha.
"Sa tahad öelda, et ma pean sind eemaletõukavaks? Pole tõsi!Ma pole sind kunagi eemaletõukavaks pidanud," laveerib Eda jutujärje õigele rajale tagasi.
"Kas te ulataksite võtmed?"
"Võtmed on auto ees."
"Aga tegelikult?"
"Tegelikult ka!"
"Merike, ära tule nii ruttu!"
"Küllike, ära ole seljaga!"
"Jälle ma vaatasin Leod ja mitte sind!"
"Sa lugesid maha!"
"Kuidas see tekst päriselt oligi?"
jne
jne
jne
Hea, et mitte öelda suurepärane. Järgmisel päeval on "kontrolletendus."
Ja veel. Millalgi tuli mõte küsida raudteeasjameestelt etenduse jaoks plakateid.
Keerulisi kanaleid kasutades saimegi varsti loa plakatitele järgi tulla. Tore tuttav, kes Tallinnas tööl käib, lubas need ära tuua. Tal jäävat 10 min rongi tulekuni aega.
Siis selgunud, et plakatid polegi vaksaliäärses majas. Mees, kes neid lubas, kihutas kuhugi jaoskonda, rebis reklaamlehed seintelt (need olla ainukesed ja neid tahetakse tagasi), tõi need, liikluses risteldes, meie kuller-noorikule. Raamitult. Mitu tükki.
Nii piinlik.
Aga nii lahe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar