Gorgo kingitus

30.03. Vanemuises.

"Miks su isa bussi tagasi läks," pinnime Renet, nähes Tiitu tänaval. Ometi seadis tema esimesena sammud teatriukse poole (kuigi etenduseni jäi siis veel ligemale tund).

"Kutsub bussijuhi ka."

"Tuleb?"

"Tal on plätud."

"Miks ma nii irisevate arvustajate otsa komistasin?" mossitab Küllike. "Mul ei olnud just kõige parem eelhäälestus."

"Nad ei istunud esimeses reas!" usub Mare.

Jah. Me olime juba peaaegu etenduse sees.

Võimas. Armas. Huvitav. Inimlik.

Kahju, et otsas.

"Ei tea, kus bussijuht istub?"

"Ei tea. Ma ei tunneks teda vast äragi. Kui, siis plätude järgi..."

Eda laseb tagasiteel kommikoti ringi käima.

"Kas midagi soolast pole?" hõikab Mare.

"Mul on veel kaks sardelli!" pakub Rene.

"Lase ringi käima," soostub Merike.

Vaikne on. Igaüks näkitseb oma etenduseelamuse kallal.

Südaöö.

"

Kuuldemängude salvestamine Mõnuveres 22.märtsil 2011

"Lehmad on kõige paremad näitlejad," tulevad Tiit ja Viljar laudast värske avastusega.

"Mismoodi?"

"Teavad, et kui lindistatakse, peab vait olema."

Sest "Karus" iseennast ma mängisin...

Kahe tunniga kolm kuuldekat. Pole paha!

Näitemägupäev Paides

Leidsin midagi!
Vaata seda linki!

Järvamaa näitemängupäev 2011

"Ma ei tahtnud üldse tulla," nukrutses Mare, kui Kalevi auto tagaistmel külakuhja tegime. "Mul hakkas koer poegima. Üks oli käes, kui ära tulin. Valge. Isane."

"Ärge nüüd nii hirmsasti ka kiirustage, kell pole ju veel pool kümme!" mõnitas Leo raamatukogu nurga juures, kui meie, Peedukad, pool tundi kokkulepitust hiljem kohale jõudsime.

Buss juba ootas, aga vedas, et tuli ainult paar asja kaasa haarata.

Kultuurimajas jalutas vastu toredaid tuttavaid tegelasi. Suvelaagrist näiteks.

Tiit oli asjalik ja napisõnaline. Selge see - lavanärv! KETT ju alustas.

"Mul jäi Tiidu osa pähe!" rõõmustas Eda "Keskendumisraskuste" järel. Ütles Tiit üldse midagi?

"Ei no, tore! Sure sina ka ära!" kostus enne "Rongi" lavatagusest ahastav hääl. See tuli küll Tiidu suust, aga ei käinud õnneks ühegi trupiliikme kohta. Pahameelt põhjustas hoopis

väsimiseks halvasti ajastunud akutrell.

Väike sissejuhatus ("Kohaliku taristu arendamiseks on Alburahva Teater mõne kuuga läbi viinud hulga

muudatusi:

* lõime uue toitlustusasutuse, postkontori, panga, politseijaoskonna ja mitmekesistasime ühistranporditeenust,

* meelitasime piirkonda jõukaid investoreid,

* tugevdasime tutvussidemeid maakonnakeskusega (siit on pärit meie helitehnik) ning Eesti põhjarannikuga (sealt on pärit tüki autor)

* turismiedenduse raames plaanime saata oma esindajad vähemalt ühte välisriiki.

Uude arengukavasse on lisatud ettepanek välja vahetada etenduse

* elektri- ja kanalisatsioonisüsteem,

* lumetõrjetehnika,

* telefonioperaator

ja

* 4 ukseklaasi

Toome rongiliikluse ka Järvamaa kaugematesse küladesse! Alburahva Teater." )

Ja siis see algas.

Tundub, et hakkab selgeks saama. Eriliselt sädelevaid apsakaid nagu ei

meenugi. :P

Kui etendused vaadatud, paluti kõik näitlejad alla kohvikusse. Õhtusöögile. Meie Erko oli seal väikese kioski avanud.

"Tore, et see rahvakunstiharu on teie kätes," tänati lõpupeol.

Eda põrnitses nõutult pihkusid. Need olid tühjad. Ühe haru leidsime Leo näppude vahelt.

Teine pidi Marel olema. Vähemalt žürii oli teda sellega näinud :D

Meie parimatest parimad! Aitäh teile ja meile ja autor Eneli Sepale kõigepealt!

Kelgu- ja kukeldamisüritus

Kuue paiku hakati kogunema. Mäele. Koolimaja mäele.

"Ma põrutasin oma sabakondi ära," hädaldab Merike,kes oli salaja juba varem harjutama hiilinud.
"Sellega on kõige parem," katsetab Eda erinevaid mäestlaskumisriistu.Edasi tuli kuklite degusteerimine. Tammlehtede perekond võitis ülekaalukalt. Degustaatorite võitja jääb avalikustamata, aga ülekaalud olid enam-vähem võrdsed (väljaarvatud Maarja).Kõik on kohal. Isegi Rene, kellel tugev nohu nina kaudu hingata ei lase.14-st kuuldemängukonkursi tööst 4 on meie saadetud. Oleks Tiit teadnud, et kirjutaja nii hoogu satub, oleks mõne teise poole pöördunud."Karu." Kraav." "Kakerdajat" ei hakka üle lugema. "Käiku" ei hakka kättegi võtma. Sest. Etenduseproov vajab ka veel tegemist."Kas meil tõesti on sellega juba esikas olnud?" kergitab Tiit proovi lõpus kulme.
Kui poleks ise osalenud, ei usukski :P

Esikas

Riided selga, näod pähe...

"Vaata, kuidas ma oma juukseid hoian!" esitleb Mare. Tegelikult küll Edale. Kas Küllikesel ka juukseid on, pole pingviinikostüümi alt paista.

Miks pingviin?

Kui on külm ja tuisk, siis võib ju olla?

Grupipilt. Kus Mare on? Küllap läks vetsust kohvivett võtma. Proovid on õpetanud, et varsti tuleb veeavarii.

Innustussõnad toetajatelt ja... lavale.

***

Esikas läbi. Väikeste kärbetega. Selliseks põdemiseks pole ometi põhjust?

76 rahvast saalis! Super!

Ka autor oli saalis. Lisaks suurepärasele kirjutamisoskusele on ta ka väga hea näitleja. (Näete, kuidas ta suudab etenduse lõppedes naeratada!)

;)

Kalev! Sul oli terve see aeg telefon taskus ja sa mitte ei iitsatanudki! Levi vilets? Aga kui proovid täitsa vastu põrandat?

Leos on midagi üleloomulikku. See ei ole esimene kord märgata.

Teised peavad juba pidu,

aga Tiit rabab alles tööd teha.

Kaks kaela on ikka kaks kaela!

Küllike. "Jube, mis see näitering inimesega teeb. Kunagi olin kena karske naisterahvas."

Kalev: "Mina ka!"

Tuut-tuuuuuuuut!

"See on kohutav! See on hirmus! See on juba liig! See on uskumatu. See on... ma kohe enam ei tea, mis see on..." sisustab Eda aega, mil Küllike, teetass nina all, hajameelselt kaugusesse vaatab ja etenduseväliseid mõtteid mõlgutab.

"Sina tiiruta natuke siin pool, muidu mul jääb kael kangeks, kui ma ütlen sulle, et mis sa tiirutad..." saab Leo oma monoloogiga maha.

"Sa tahad öelda, et ma pean sind eemaletõukavaks? Pole tõsi!Ma pole sind kunagi eemaletõukavaks pidanud," laveerib Eda jutujärje õigele rajale tagasi.

"Kas te ulataksite võtmed?"

"Võtmed on auto ees."

"Aga tegelikult?"

"Tegelikult ka!"

"Merike, ära tule nii ruttu!"

"Küllike, ära ole seljaga!"

"Jälle ma vaatasin Leod ja mitte sind!"

"Sa lugesid maha!"

"Kuidas see tekst päriselt oligi?"

jne

jne

jne

Hea, et mitte öelda suurepärane. Järgmisel päeval on "kontrolletendus."

Ja veel. Millalgi tuli mõte küsida raudteeasjameestelt etenduse jaoks plakateid.

Keerulisi kanaleid kasutades saimegi varsti loa plakatitele järgi tulla. Tore tuttav, kes Tallinnas tööl käib, lubas need ära tuua. Tal jäävat 10 min rongi tulekuni aega.

Siis selgunud, et plakatid polegi vaksaliäärses majas. Mees, kes neid lubas, kihutas kuhugi jaoskonda, rebis reklaamlehed seintelt (need olla ainukesed ja neid tahetakse tagasi), tõi need, liikluses risteldes, meie kuller-noorikule. Raamitult. Mitu tükki.

Nii piinlik.

Aga nii lahe!