"Ma ei tahtnud üldse tulla," nukrutses Mare, kui Kalevi auto tagaistmel külakuhja tegime. "Mul hakkas koer poegima. Üks oli käes, kui ära tulin. Valge. Isane."
Buss juba ootas, aga vedas, et tuli ainult paar asja kaasa haarata.
Kultuurimajas jalutas vastu toredaid tuttavaid tegelasi. Suvelaagrist näiteks.
Tiit oli asjalik ja napisõnaline. Selge see - lavanärv! KETT ju alustas.
"Mul jäi Tiidu osa pähe!" rõõmustas Eda "Keskendumisraskuste" järel. Ütles Tiit üldse midagi?
"Ei no, tore! Sure sina ka ära!" kostus enne "Rongi" lavatagusest ahastav hääl. See tuli küll Tiidu suust, aga ei käinud õnneks ühegi trupiliikme kohta. Pahameelt põhjustas hoopis
väsimiseks halvasti ajastunud akutrell.
Väike sissejuhatus ("Kohaliku taristu arendamiseks on Alburahva Teater mõne kuuga läbi viinud hulga
muudatusi:
* lõime uue toitlustusasutuse, postkontori, panga, politseijaoskonna ja mitmekesistasime ühistranporditeenust,
* meelitasime piirkonda jõukaid investoreid,
* tugevdasime tutvussidemeid maakonnakeskusega (siit on pärit meie helitehnik) ning Eesti põhjarannikuga (sealt on pärit tüki autor)
* turismiedenduse raames plaanime saata oma esindajad vähemalt ühte välisriiki.
Uude arengukavasse on lisatud ettepanek välja vahetada etenduse
* elektri- ja kanalisatsioonisüsteem,
* lumetõrjetehnika,
* telefonioperaator
ja
* 4 ukseklaasi
Toome rongiliikluse ka Järvamaa kaugematesse küladesse! Alburahva Teater." )
Ja siis see algas.
Tundub, et hakkab selgeks saama. Eriliselt sädelevaid apsakaid nagu ei
meenugi. :P
Kui etendused vaadatud, paluti kõik näitlejad alla kohvikusse. Õhtusöögile. Meie Erko oli seal väikese kioski avanud.
"Tore, et see rahvakunstiharu on teie kätes," tänati lõpupeol.
Eda põrnitses nõutult pihkusid. Need olid tühjad. Ühe haru leidsime Leo näppude vahelt.
Teine pidi Marel olema. Vähemalt žürii oli teda sellega näinud :D
Meie parimatest parimad! Aitäh teile ja meile ja autor Eneli Sepale kõigepealt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar