Tujuküllast aastavahetust!

Kes võis arvata, et sel aastal leidub 95 põhjust blogimiseks...
Hüperaktiivne punt!

Uuel aastal uue hoo ja uue etendusega. :P

Ajas rändamas II

Ja ongi valvsatelt kaaskodanikelt laekunud uusi fotojäädvustusi.
Mis need meil märgata lasevad?
Esmalt jääb silma, et trupp on korralikult helkurdatud, sallid kaelas.
Tuju hea, mõnel isegi liiga. :D

Meie hulgas leidus neid, kes polnud kunagi Vallitorni sattunud. Suur fänn, Enno, külastas Ajakeskust juba 14. korda. Temale oli kogu siinne rahvas tuttav. Kõnetas nimepidi. Küsis, kuidas perel läheb. Teadis, millist abi kellelegi pakkuda.

Kõik, kes manustasid pool topsi salapärast rohelist vedelikku, said õhtu lõpuks ka endale lahke kostitaja kuldse jume.

Jook avas keelepaelad. Raske oli vait püsida. Raske, aga võimalik. Kes surus hambad huulde,

kes rusika kurku,

kellele tulid sõbrad appi...

Tiit löödi rüütliks. Valusamate löökide tõrjeks tohtis ta kilpi kasutada.

Eksklusiivset peakatet võisid proovida kõik tahtjad. Kuna keskaja inimene oli praegustest veidi väiksem, kajastus see ka kiivrinumbris. Seetõttu tuli arvestada, et pärast kiivrist välja pugemist läks veidi aega, et näo

endine kuju taastuks. Mõnda aega nägid peakaitse testijad välja nagu pildil Erko.

  

Tore rännak. Tõestas, et selle seltskonnaga on lõbus ja turvaline igal ajal.

Ajas rändamas

28.12.12
Paides. Ajakeskuses. Albu segakoorilt sünnipäevaks saadud kingitust pruukimas.

Kuni Sander eelmise grupiga lõpetas, sättisime end muinasajas mõnusalt sisse. Palusime, et Maarja klaverit ka mängiks, aga Maarja polnud muinasklaverit õppinud.

Tähistasime ühtlasi Aire sünnipäeva. 

Kahe sünnipäevalaua vahel.

Keskajas peeti maha turniir imekauni dramaturgi auks.

Tsaariajast mäletas sünnipäevalaps, et Peeter kartis suuri ruume ja magas kapis. Ning et tal ei olnud õlgu.

Ja ta armastas eestlasi. Vanaisa pildi ja viina eest.

Pikk rännak tehtud, jooksis ajaloohuvilisem osa seltskonnast raamatuid ostma. Bussiga järgnejad kahtlustasid juba, et üritati seitsme minutiga Maksimarketisse liduda, aga kärmed jooksjad olid ikka Selveri juures hoo maha saanud.

Tagasiteel oldi suhteliselt vaiksed, sest bussijuht märkas peale panna plaadi, millel leiduvate laulude sõnu rahvas õnneks ei teadnud.

Osalt sellest, osalt muudel põhjustel tekkis näitekas väike rusikavõitlus.

Bussijuht lootis oma päästetöötaja-ettevalmistusele. Kahjuks ei osanud ta aimata, et Maarja on 2 kuud tihedalt treeninud.

Homme ehk laekub veel pilte, mis aitavad väljasõidul toimunut meenutada. Nendest siis uus postitus.

Jõulupeol Albu lasteaias

Kõigepealt tuli lumi maha. Siis tuli karu lume peale, mõmises natuke ja läks magama.
Kohale keksis jänes. Avastas, et uue kasukaga on ta lumel nähtamatu. Jee!

Rebane tassis oravat, hunt kompassi.

Eriline orienteeruja! Läks otse põhja!

Rebane ei kaotanud oravat ära. Hunt kompassi kaotas. Jänese abiga.

Saabus kobras. Kopra pesas tähistati jõule. Kõik kes taldrikud tühjaks sõid, said magustoiduks saepuru krõbistada. Koprapojad olid nii nunnud. Kade kobras ei lubanud neid lähemalt silmitseda.

Hunt lõhkus rebase kasuka ja jänes kaotas rebase orava. Aga muidu oli tore. Kuni tuli jõuluvana ja hakkas kinke jagama.

Rebane sööb nüüd viinereid ja on kõige sõbralikum rebane üldse. Mis tal üle jääb. Orav hoiab silma peal.

Mis ülejäänud metsarahvast on saanud?

Karu ronis meepurgiga hange alla tagasi. Magab.

Hunt uhkeldab uue kasukaga. Ei imestaks, kui ka magab.

Kobras teritab hambaid. Kuni hambaid jagub. 

Jänes sõi porgandi ära, keris kõrvad uuesti kokku ja pani valgete pesulõksudega kinni. Tema on kevadeni nähtamatu.

Jõuluvana jõudis kompassi abil koju. Või kasvatas uued sarved.

Orav on teel olümpiale.

Ja nii ongi.

HÄID JÕULE!

Otse metsast

Millega tegeleb Alburahva Teater, kui parajasti etendust ei anna?

Elab oma tavalist metsaelu. Sõbralikult. Jõuluvana mahub ka meie sekka. Mets ju suur ja lai.
Ja see natuke vägivalda... See käib asja juurde ning pole kuigi valus. Sõbrad ikka tögavad ju üksteist!

Jõuluvana on lastele kinkide jagamisest pisut väsinud. Kobras laiab. Orav on kogemata puu otsast alla prantsatanud ja karu jalule ajanud. Hunt hirmutab jänest. Enesekaitseks. Rebane? Küllap kuulis põldhiirt lume all nakitsemas ja läks teda ära tooma.

Tore laulusalm tänaselt jõulupeolt. Sobis ideaalselt etendusega. Kahju, et autorit ei märganud küsida.

Miks küll karu talvel magab? 
Kas ta lund ei taha näha? 
Või ta hoopis külma pelgab? 
Tal ju kasukas on seljas! 
Lähen, karu üles ajan,
ära ehin tema maja,
kas ta tahab või ei taha 
muidu magab jõulud maha!

Valla jõulupeol

Pidu algas sportlikult. Rebane ja hundi abikaasa tegid üldfüüsilist trenni ja kui kobras napilt enne eeskava algust kohale jõudis, olid ta käpakesed lumes möllamisest tuimad. Tuisk!

Karu jorises, et kui kavaga varsti ei alustata, peab tema edasi sõitma. Kes pärast itsitas lume all ja segas keskendumist? Me oleks muidu kindlasti vähem kärpeid teinud. :P

Noh, kogu ülejäänud tekst oli meil igatahes suurepäraselt peas. Mõni asi oleks ju võinud vähe teisiti minna: rebasel sukad terveks ja oraval kõrvad pähe jääda... Väike kokkusattumus ka. Kui rebane ja kobras kopra pessa piilusid, jäi esimese asjana silma kompass. :D :D :D

Tänu suurepärasele meeskonnatööle

vedeleme varsti spaas.

Meile pidu meeldis.

Mõnel ju läks toidu pärast natuke naginaks,

aga valdavalt kulges öö füüsilise vägivallata.

Kepsutada sai rohkem, kui jaksasime. Kärsitu Erko kehastus öö jooksul Chapliniks,

vetevanaks,

pioneeriks ja Sõrmuste Isandaks. ;)

Koju tagasi jõudsime 01:30 - 04:30. Olenevalt raja raskusest. :P

Valmistudes peoks

"Tore ju!"
"Mis värvi kass peab olema?"
"Jep. Minu arust ka. Pole teisi sinna jalgu vaja."
"Mille?"
"Punane."
"Ja mitu km?"
"Punane, aga peaasi et roosa."

Näitekas organiseerib etenduseks rekvisiite. FB on suhtlemiseks asendamatu koht. :P

Ja sina söö oma saepurutaldrik tühjaks!

Kogunesime raamatukokku.
Pool seitse, nagu Tiit Maarjale lubas. Tiit ise tuli ka. Ükskord. :P

Lobisesime seni.  Muusikast. Rõivadisainist...

"Teeme keelpillikvarteti!" pakkus Küllike õhinal, kui taipas, et lisaks kitarrist Maarjale on trupis ka kanneldaja Aire.
"Et teie  (Küllike ja Merike) näitate keelt ja meie mängime pilli?" muigas Aire. Ega võtnud vedu.

"Mina tegin täna kõrvaproovi," ohkas Piret. Koorilauljale on head kõrvad väga olulised. Igasugused loomulikult ei sobi.

Saabus Tiit.
Jätsime ära tavapärase häälestus-kolmveerandtunni ja alustasime proovi. SSP ähvardas peagi saali okupeerida.

Tiit rääkis lahti oma nägemuse etenduse algusest ja lõpust

ning läks raamatukokku Silvit tervitama. See oli viga.
Jänes hakkas kohe jonnima, et tema ilma lavastajata ei alusta.

Orav hüppas vestibüülis batuudil pead vastu lage vajalikku olekusse. Jne.

Tiit naases ja tegime näidendi läbi.

Kolm korda. Mis tähendab, et kopral on nüüd 20 käia. Või 21?

Koorile me igatahes oma andeid ei eksponeerinud. Jõudsime napilt enne lõpetada.

Meil on nüüd kõik väga selge. Esinemisteks valmis! Sest - julge hundi rind on rasvane. Kahjuks on hunte ainult üks. See pole kah kuigi rammus. :S

Talvel ei saa ka rahu!

Tahtsin jänest pildistada, aga põdrakärbes lendas kaadrisse.