Väljumisajaks leppisime kokku 14.32. Nii jõuab rahulikult 20.00 algavale etendusele. Miskipärast hakkas Urve üha murelikumaid kõnesid tegema. Et mis kellase praamiga ja kuidas jõuate. Ups. Selgus, et etendus algab 19.00.
"AAAAAAA..." huilgab Merike. Tükk aega enne sadamasse jõudmist. "Mul jäid muti riided maha!"
Ei hullu. Laename trupiliikmetelt. Saame kokku suurepärase garderoobi. Puuduva osa küsime saarlastelt.
Esimese etenduse pühendame sünnipäevalaps Margitile.
Järeletenduseks pakume väikses salongis paaritunnist monotükki "Okasroosike".
.JPG)
Suures saalis möllab juba bänd.
Nii hoogsalt, et endil kisub jalg tantsule.
Esimesed kümmekond pala esitatud, jääb pillimeestepaar pisut nõutuks. Et millal siis ometi tulevad teised esinejad?
Iga asi omal ajal!
Tulevad!
Nii taustabaleriin
kui ka laulusolist.
Publik eelistab rahu ja vaikust ning sätib end hoopis kööki.
Kanäe kapriisitsejaid!
Mis viga pirtsutada, kui toanurgas oma Jörberg.
Hommik leiab energiast pulbitsevad gastrollijad tenniseväljakult.
Reketid on lühikesed, aga löögid seda täpsemad.
Publik on laisk, aga nõudlik.
Merike ja Küllike teevad rasket tööd, rajades teed tulevikku.
Enno elu on lill.
Tulevik osutub tumedaks ja toiduvaeseks.
Ei jää üle muud, kui karjatee jalge alla võtta.
Pikk ja katsumusterohke rada matkatud, selgub, et polegi piimaloomad. Söövad viimase leivakannika käest.
Nosivad heina peale ja põrnitsevad sellise pilguga, et liha ei julge neilt ammugi küsida.
Otsime uusi saakloomi. Leiame ainult hundi. Seegi joonistatud.
Kirikut näeme ka, aga see toidab hinge. Kõht on ikka tühi.
Reisime Orissaarde. Esimene emotsioon on - hirm. Tuttavad mandrilt!!! Tea, kas sõid linna lagedaks või jäeti meile ka midagi?
Oodata tuleb. Mõni kaotab enesevalitsuse enne supitaldriku saabumist.
Kannatlikumad ootavad omletigi ära.
Siis vaatame veidi ringi. Aega ju on.
Saarlaste ökoelu teeb kadedaks. Ei mingeid autosid ja mürgivingu. Igal oma paat maja kõrval.
Adrad kõrgvee eest kivide otsa tõstetud.
Ainult teatrist pole neil pääsu. See tungib peale mitmel eri moel.
Edasi Pärsamale.
Pärsama õitseb. Nii väljast
kui seest.
Ei saa mainimata jätta, et Küllike leiab siit unelmate saunalina (uskumatult rohelise!) ja neli uut tuttavat. Kahjuks osutuvad nood neli petisteks ja jätavad etendusele tulemata. :D
Laval laperdavad vallatud liblikad. Saadame Aire neid ära ajama, aga tema unustab end nende keskele keksima. Lükka või esinemisaeg edasi!
Pärsama publik on vapustav. Lõkerdavad naerda juba enne, kui etendus õieti alatagi jõuab. Aina ütleb lõppu liiga ilusaid sõnu. Vaeseke! Nüüd me läheme sinna sügisel tagasi. :)
Edasi Salmele.
Väikeses saalis suur mereröövel.
Airele kingitud maasikad konfiskeeritakse ja konsumeeritakse.
Maarja läheb ettevaatamatult kõrkjatihnikusse, aga leitakse enne kaotsiminekut.
Hommikurivistusele kamandav lavastaja särab nagu päike ja vilistab nagu udupasun.
Salme on tõesti väga kaunis. Tore oleks siin mõned päevad veeta.
Ent reisikava on pingeline.
Esmalt Aadu tallu.
Enne kitsale kiviaedadevahelisele taluteele pööramist teeb Enno meile küla keskel asuval ringteel okseratast.
Maarja tuiskab minema ja naaseb võidukalt, kaks suveniiri süles. "Ma ei julge rohkem küsida. Nad olevat alles veini käima pannud."
"Lähme püüame kinni!" on Tiit indu täis. "Lehmad püütakse kinni, me ei saa nüüd käivat veini kätte?"
Et ärasõit?
Misasja???
Nii ilusast kohast ometi nii kähku ei lahkuta!
"Peremees! Kallis peremees..."
"Plagiaat!" ütleb Merikese pilk. Tema lahendaks olukorra palju delikaatsemalt.
Nõusse saame hoopis perenaise, kes toimetuste vahel aega leiab meile pisut talu tutvustada.
Ja taas teele.
Ninad vastu bussiaknaid, imetleme merd, kadakaid, kive ja kirikuid.
Viimane esinemispaik - Orissaare.
Okasroosike on ärganud tegudele.
"Sa teed mulle kirjaliku tõendi, et mina pole süüdi!" hädaldab Merike, kui Küllike esinejatele lavasuupisteid kokku segab ja konjakipudelid ringi vahetab.
He-he-he-he-he-hee!
Publikut on kesiselt. Arusaadav. Pika talve järel imeilus soe kevadpäev. Kellel aias töö pooleli, kellel kohalesõit tülikas ja ümberistumistega.
Merike tutvustab Aadu talu suveniire lähemalt.
Meened meelitavad palmi alla
mõtisklema ka need, kes ainult vaatamisega leppima peavad.
Etendus on võõrastele vaatajatele kurb ja asjassepühendatuile nii naljakas, et pisarad voolavad ojadena. Hirm on ka. Et kuidas Tiit teise vaatuse lõpuni vastu peab. Sest näha on: see mees mängib kaasa ning rüüpab nimme kõvad klaasitäied.
Kõige suurem ja konkreetsem hirm on Küllikesel. Nali naljaks, aga ellujäämine kuluks ka ära.
Etendus saab läbi. Näitlejad kutsuvad lavale helikujunduse teinud Ivari. Kingitused. Kallistused.
Rahvas lahkub ja Küllike valgub ettevaatlikult näitlejateruumi.
"Tule nüüd siia!" kamandab lavastaja. "Joo nüüd ise ka. Ja et oleks korralikult joodud!" valatakse klaas üsna servani konjakit täis. Küllike puikleb. Küllike ei taha sugugi. Aga nii lolli sigaduse peale tuleb alistuda. Küllike sulgeb silmad ja kulistab pool klaasi kurku.
KURRRRRRRJAM! See on jäätee!
"Oleksite te originaalpudelisse ümber villinud, poleks te vahele jäänud!" muhelevad esinejad.
"Millal? Kuidas?"
"Läksin kotist kammi võtma..." muigab Aire.
Inspitsent Merike müttab juba laval.
"Ärge piima ära valage, Leo joob ära!" jagab ta juhtnööre.
"Ärge veeämbrit ka tühjaks tehke. Las Leo joob selle ka ära!" osatab Tiit.
Piima joome kordamööda kõik. Peaaegu kõik.
Edasi viib tee tagasi.
Väikese kõrvalepõikega Koguvale.
"Maarja, ma kuulsin selja taga kuidas sinu hääl käis üle teiste," kommenteerib Tiit. "Järgmises vabaõhuetenduses on sul peaosa!"
"Looda sa!" itsitab Maarja.
Ja jälle praam, suu ammuli.
Poisid lõpetavad burgerid
ja pardale!
Niuuu!
