Eestvedajalt ja
vallavanemalt head sõnad kaasa saadud, võis alata.
Aravete noorte "Tuhkatriinumäng" oli esinejate-, asjade- ja mõtlemisainerohke. Pildile jäädvustusid kõige kurvem ning kõige lõbusam tegelane:
viiul
ja seebimull.
Arleti "Öö surnukuuris" enam nii suurt klaustrofoobia- ja hirmuhoogu esile ei kutsunud kui Koerus, sest lõpp oli nüüd ette aimata. Üht-teist uut tundus ka olema. Selgus, et mäletatust veel parem.
Jäneda tüdrukud möllasid taas, nii et näo varjamine oli igati õigustatud.
Ambla "Anne" ehitas kirikut. Dekoratsiooni oleks tahtnud näpuga katsuda.
Meie ema läks jälle mehele. Ikka sellele samale.
Türi trupp säras ja rõkkas rõõmust. Naera puruks!
Pila-Peetri testamendiga oleme tuttavad. Seekordki jäi testamendisisu samaks. Pärijad olid muutunud ja eks Peeter isegi. Teda rahvale ei näidatud, hoiti grimmitoas.
KETT oli esindatud ühe lüliga. Sellel lülil oli suur vaev hingel, aga seda ta ei paistnud taipavat, et me ju KUULASIME. Tegelikult ka. Nii et silm märg.
Etenduste vaheajal andis žürii tagasisidet.
Arletit tõstis kõrvust.
Meil nii hästi ei läinud. Meil ei läinud üldse hästi. Aga tegijail ikka juhtub. :)
Võitjad vahetasid auhindu,
pikad lauad said linad peale ja mahepidu võis alata. Lauas-istujate silmad lõid särama, sest
saali teise serva kogunes rühm ülelahenaabreid ja need on tuntud oma tantsuhimu poolest. Ei pääsenud me keegi.
Bändile andsid puhkust saalis leiduvad instrumentalistid
ja nii jätkus pillimeestel võhma pikemaks peoks.
Aasta pärast kohtume taas! Mõnega varemgi. Ülehomme näiteks. ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar