Maarja avastas, et peame teatrisse minema. Tiit arvas, et nii viimasele minutile selliseid asju jätta ei saa. Sai. Pinget kruvis, et e-pileteid ostma asudes oli vabade kohtade arv piiratud. Suure bussi tarbeks enam pääsmeid ei jagunud. Valisime siis väiksema. Tuli leppida, et paikneme saali eri külgedes. See tekitas kimbatust, sest ühes pundis saad oma kommentaarid kuidagi sosinal edastatud, aga nüüd võis arvata, et läheb hõikumiseks.
Esimesed kilomeetrid sõitu kulgesid kukesammul. Veljo keeldus autosse istumast, kõndis ees ja andis teistele liiklejatele hõõguva suitsuotsaga meie tulekust märku. Kas väsisid jalad või jäi liiklus hõredamaks - ühel hetkel meelitasime ta pardale.
Seni, kui esindaja käis seansi ajaks toitu varumas (paraku ostis ainult leiba-saia ja need sõi ka enne sisenemist üksi ära), nautisid ülejäänud fuajees kunstinäitust. Leidsime mehe portree, mis kangesti meenutas kedagi. Kui Küllike pakkus, et naeratus on pisut bonzolik, ahastas Merike: "Mis maailmas sa küll elad? See ei ole naeratus. See on masendus." Maarja asus Küllikese poolele. Märkis vaid, et tema meelest on pildil naine.
Infojuht valvas kiivalt oma dokumendikausta, sest piletid trükkusid A4 lehtedele + arve. Igaks juhuks olid eraldi mapis sünnitunnistus, ID-kaart, paberid nimevahetuste kohta, printeri manuaal ja kahe tunnistaja allkirjadega tõend pritimisakti kohta. Infojuht polnud kunagi varem e-pileteid ostnud ja suhtus toimingusse täie murelikkusega. Kuna piletite alt oli lugeda jube hoiatus võltsimisvõimaluse kohta, võis iga teatrikülastaja olla võimalik pääsmeärandaja.
Piletikontrolli läbisime igatahes edukalt.
Saalis selgus, et rõõm oli olnud enneaegne. Ühel meie kohtadest istus juba keegi, kellel olla selleks piletiga tõestatav õigus. Õnneks oli ta valesti vaadanud.
Veel selgus, et saalis on ohtralt vabu toole. Üle poole kohtadest. See tekitas nördimust, aga me oleme head inimesed ja lihtsalt imestasime.
Maarja jagas eelmisel õhtul blogilinki ja teatas, et tema ootused on nüüd igatahes laes. Eks siis teistelgi.
Ugala facebookisein näitab etendusest selliseid pilte. Meie nägime märksa rohkem, kuigi ingellik muusik, kes läbi taustakanga kumas, jäi kaadrist välja kuuel seitsmest. Servas-istujate saatus.
Kolm tundi lendasid märkamatult ja arendasid oluliselt meie väljendusoskust. "Ei ole vaja vabandada," noogutas Mare armulikult juba vaheajal, ühe kaaslase juurest teise juurde jalutades.
Tore on vaadata näitlejaid, kellel on laval hea olla. Ja lava taga. Ja saalis. Ja kuskil seal... saali taga. Fännasime kassi ja ujumisstiili, kostüüme, täpsust kokkumängus, kujundust, teksti ja näitlejaid otse loomulikult. Üks sai hiljem isegi kommi.
Tegelikult pole temasugune armas inimene fotol kunagi ülearune. Ja Tiit! Jõuludele mõeldes: Selveri reklaampildi (alt neljas) esiplaanil ilutsev mopeed rõõmustaks kõiki meie naisliikmeid. (Värv võib olla ka roheline.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar