Hüvasti, "Hüvasti, mereröövel!" ehk Kuidas tappa illusioon

Maarjal ripub Turba albumis ilus pilt. Pole aimugi, kus tehtud. Paneme siia. Las loob meeleolu. :)

Aga alustagem.

Enno on viimaseks röövlietenduseks bussi seest pihlakatega kaunistanud. Või teeb ta lisaotsi pihlakakombainerina.

Küllikest ootab Ristil südamlik vastuvõtt: Maarja pillub sisenejat õunasüdamega.

Hambavalu trotsides üritab infojuht meeleolu üleval hoida ja räägib enda meelest päris lustaka loo. Kõik muhelevad. Mõni hetk hiljem hakkab ka Merike naerma.
Küllike: "Mulle meeldis see sinu paus."
Merike: "Kandis küll, onju!"

Poepeatus Jüris. Kes tormab õhtusööki hankima, kes hambavalurohtu otsima.

Kassasabas kurdab Maarja Küllikesele, et pidevalt satub järjekordades tema kõrvale mõni vanainimene, kes kogu kehaga otsa vajub. Küllike ei tee kriitikast väljagi. Merike isegi ei kuule öeldut.

"Miks te müüsite talle!" karjatab Tiit Küllikest leti ees toimetamas nähes.
Selgub, et ei müüdudki. Tasuta anti.
"Ma oleks pidanud ta taha seisma," kahetseb lavastaja hiljem. "Oleks öelnud: ma olen koos temaga!"

Lavastuse lõpetamise üheks peapõhjuseks näikse olevat, et Tiit ihkab viimaks ometi kanda meestepükse ja Aire naistekleiti. Senine olla Jannu oma.

Maarja saab Kiilist padja. Nüüd meil on kaks patja. Nagu kunagi alguses. Kui me alles umbes kolmekümnendat või neljakümnendat "Võõra mehe" etendust tegime. :P

Nissi valla piiril teatab tütarlaps muuseas: "See on minu tulevane töökoht!"
???
"Kiiruskaamera!"
Teatakse, et konkurss on karm ja pedagooge eriti ei taheta. Liiga autoritaarsed.

Turbas on meie auks uus tee tehtud. Merikese profisilm märkab, et kuskil on ka koristatud.
Kultuurimaja tundub kuidagi väiksem kui vanasti. Aire arvab, et pesus kokku läinud.

Selgub, et see pole üldse see maja ega see tee.

Merike ja Maarja lähevad paika kaardistama. Ilusad hooned. Tuttavad kohad.

Merike leiab, et siin võiks olla uutele väljakutsetele avatud. Läheb. On.

Ootab vasakult

ja paremalt, aga keegi ei tule autogrammi küsima ega põnevaid rolle pakkuma. 

Turumajandus.

Maarja teab, et kui ise ei tee, on tegemata kõik. Uus linateos peaks jõudma (kui mitte kõigis Eestimaa kinodes, siis vähemalt Youtube`is) vaatajate ette hiljemalt järgmiseks teisipäevaks. Tööpealkirjaks on "Elusana asfaldil".

Anne ootab õige maja uksel.

Rahvas koguneb. Mõned on isegi bussiga tulnud.

Inimene, kes viimaks ometi on saavutanud seisundi, kus hambavalust savi, saadetakse kassasse. Ja hiljem lugu sisse juhatama. Pole siis ime, et eriti olulised asjad ununevad ütlemata. Õnneks on Turbas väga teatrikultuurne rahvas.

Pilt lehelt http://www.turbakultuurimaja.ee/

Vaheajal tänitab Tiit, et sellistes tingimustes ei saa esineda! Keskendud tõsiseks monoloogiks, kandev vaikusehetk...

ja selle sisustab helitehniku kapsakrõmpsutus. Ning vahepeal tundunud puldis istuvale Maarjale, et jääb vajaliku tähelepanuta ja lehvitanud akside taga innukalt nii Airele kui Tiidule.

Ja kolksatus, mida Tiit kopsikukolistamisega varjata üritanud, tulnud sellest, et Maarjal kukkunud kahvli pealt paprikatükk maha. Niipalju siis teatriimedest! :P

Pilt lehelt http://www.turbakultuurimaja.ee/

Uue elemendina tuuakse mängu suur must koer.

Nii tormiline lõpuaplaus on Turba kaubamärk.

Turbal on endal ka etendus tulemas:

 Kahjuks kuupäev meile kohe kuidagi ei sobi. Mõtiskleme, kuhu neid kutsuda.  Paar head kohta kargab pähe küll.

Asju kokku pakkides otsustavad Maarja, Merike ja Küllike, et nende ülesanded on täidetud, nüüd las hakkab Aire tööle. Siiamaani tema ainult mängis.

Aeg hiline. Läheme sööma. Aga enne on vaja kultuurimaja isiklikust bussiterminalist läbi tormata.

Läheme uurime, kas Mati on kodus ja meid ikka mäletab.

Kolm kala, kolm kana. Merikese seome kindluse mõttes tooliseljatoe külge. Maarja sätib meid nii kaua kaadrisse, et toit saab enne taldrikult otsa. Foto pärast nüüd uusi ka tellima ei hakka.

Liigitume diskoseltskonnaks. Teiste klientide muusikasoov rahuldatakse alles meie lahkudes. Meie ei soovinud peale söögi tegelikult midagi. Ülejäänu oli boonus. :D

Risti juures avastab Merike, et tolle klaas on üsna odavast materjalist. Taas üks purustatud illusioon.

Tagasiteel satume bensukasse. Maarja kaotab kihlveo. Seekord 44. Või 55?

Enno ei võta kütet maha.
"Pean siis õue kapoti alla minema," viilib ta.
"Mis sa ajad, sul on ju sakslane!" imestab Merike.
"Nimelt! Maksavad kätte. Stalingradi eest!"