Sõit oli tore. Õppisime pähe helimärguandeid kurvides ja ristmikel. Järsk vasakpööre - 3 piiksu, parem - 4 piiksu. Lauge vasakpööre 6 ja parempööre 8 piiksu.
Selgus, et Maarja pole ikka veel CV-d ära saatnud. Kiiruskaamerasse ametisse saamiseks. Mehed teadsid, et töö pole lihtsalt vahetustega, vaid ka pidevalt eri trassil (korruptsiooni vältimiseks). Matemaatikas tuleb tugev olla, et välja arvutada keskmine kiirus. Istumisaega ei jää, muudkui pildistad. Ka dokumendi- ja perepilte.
Need, kes pärast viimast ühiskülastust teatris käinud, jagasid muljeid ja soovitusi. Tõttöeldes oli selliseid inimesi vaid üks, aga millise etenduste nimekirjaga!
Viimase minutini polnud kindel, millisesse teatrisse seekord minnakse, sest ideid tuli aina juurde.
Parkisime surnuaia serva. Miskipärast oli juht veendunud, et etenduse lõpp toimub kuskil seal. Ei toimunud. Ju ei jõutud kõiki pabereid vormistada.
Vaheajal arutas grupp albukaid seinatäie fotode ees, kes keda mängib. Hiljem kavalt nimesid ja lavalt nägusid kontrollides selgus, et umbes pooled panustest osutusid ebaõigeiks.
Maarja, kes oleks olnud väga pädev, tormas hoopis puhvetisse. Sõi seal... peamiselt suhkrut.
Etendus meeldis. Laikida poleks tihanud, aga plaksutasime kõvasti. Isegi kadunuke tõusis jalule. Selle üle oli eriti suur rõõm, nii et plaksutasime veel.
Siis otsisime kalmistuservalt sõiduki üles (keegi kuri inimene oli selle alla vahepeal sügava veelombi sokutanud).
Edasi toimus Maarja päästmine magusasurmast.
Et operatsioon õnnestus, võib kannatanult varsti oodata järgmist teatrisoovi.
Mis ta arvaski? NO?
(Fotod: Ugala Teater)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar