Kuremaa. Sadala. Kolga-Jaani

21. november. Kes võis esinemisi kokku leppides arvata, et talv tuleb? Buss nurises ja üritas teelt minema kõndida. Õnneks jalutas mööda toimekas karjabrigadir, kes eluga riskides masinale mõistuse pähe ajas.

Maarja oli ettepaneku teinud liulaskmiseks Leo tagumik kaasa võtta. Ilm oli tõeliselt vastlasõbralik.

Jõudsime kohale loetud minutid enne etenduse algust.

Enamusel olid kostüümid juba kodus või bussis selga aetud. Pisut kõhe ju tundus astuda lavale nii, et pole õiget aimugi, kas ja kus see on.

Paganama pidev osatäitjate vahetus! Eks sa vali, kui mõlemad mehed istuvad, hundi nägu peas.

Ja kohvrilukk streigib. Või on asi avajas? :P

"MIKS ma vaeva nägin ja pardile pead otsa liimisin, kui sul oli kana kaasas?"
"Äge kana ju!" (Kusjuures Maarja läks selle kanaga koos kooli. Siuke rariteet!)
"Laval tehti sellest ju ikka part!"
"No kus see karu metsas kana näeb? Kõik linnud on pardid."
"Näeb ikka. Rabakana..."
"Tedrekana..."
"No nimelt!"

Merike ei saanud jälle mehele. Ta ei peaks nii vanu asju meelde tuletama! :P

Ammuseid aegu mäletab hästi, aga lühimälu viskab vigureid. Kindlam on koostada väike memo (kuigi 52. etendus käsil).

Veel targem oleks see hoida teistele kättesaamatus kohas. :D

Küllike ei hoia nagunii tekstist kinni. Et veel põnevam oleks, ütleb vahel ka Merikese oma.

Auhinnad etenduse eest kogunevad kuninglikud. Kes õhkab tagaruumis, kes valab bussis pisaraid.
Tänud!

Maarja tahab süüa. Pakume talle pirukaid, pähkleid, juustu... Ei. Tema TAHAB poodi.
On meil valikut?
Laseme tal läbi Jõgeva traavida. Ise sõidame bussiga ja jõuame samuti enne sulgemist kaupluses ära käia. Kes soovib.

Tervituspilt Sulle, Marek. Maarja viis selle pudeli näitel terve keemialoengu läbi. Kellele väheks jäi, sai personaalse kutse loengutesse.

Vahepeal jõudsime ka väga põgusalt lumelükkamise teemat puudutada. Konstateerisime fakti, et kui Mare ei peaks mingi päev tööle jõudma, siis selles võib ainult nelja aastaaega ja rahvusvahelist imperialismi süüdistada.

"Huvitav, et Tammsaare ja Aravete majandi omad omavahel läbi ei käinud."
- "Noh, küllap sellepärast, et Tammsaare oli selleks ajaks lihtsalt surnud."

Küllike külast kätte saadud, viis järgmisel päeval tee Sadalasse. Varemed, kuristikud, alleed...
"Mis mõttega mõisnik neid puid tee äärde istutada lasi? Tema ajal olid need ju vitsad alles?"
"Küllap teades, et kunagi, kolhoosi ajal, on kombainidel siin uhke sõita."
"Kaheksameetrise heedriga..."

Sadala osutus toredaks. Vahvad reklaamid.

Meie etenduse kohta ka.
Ja nii põnev pood. Tegime mitu tiiru peale.
Küllike ostis kuuseehteid. Maarja armus siili, mis harmoneerus ta käpikutega.

Ilmselgelt ei unustatud miinustes olevat triibukommide varu täiendada.

Tiit kihistas naerda, nii et pisarad põski mööda alla jooksid.
"Mis on?"
"Keegi saab väga vihaseks."
"Räägi."
"Ei räägi. Sa räägid välja."
"Ei. Räägi!"
"Ei saa, ta on siin praegu."
"Maarja?"
"Mhmh."
"Mis on?"
"Ta ostab endale kõige suuremad saadaolevad sukkpüksid. Aga ta ise ei tea seda." (Tegelikult on peaaegu kõik näiteringi omad enne kassasse suundumist harjunud oma korve kontrollima :D)

Rahvamajas oli imetore vastuvõtt. Prae ja peokõnega.
Erko võis oma näljaabi-hakklihapaki taskusse tagasi peita. Isegi need, kes muidu hakitud liha ei söö, kiitsid.

Kadedakstegev saal ja lava.

Itsitamaajav lavatagune.

Kahju kohe ära sõita. Oleks tahtnud veel nende näiteringiga suhelda. Aga Kolga-Jaani ootas.

Nagu muinasjutt!

Hovard oli saali tassinud 50 tooli. Arvas, et see töö sai tehtud. Võta näpust! :)
Aire kadestas Küllikest võimalusterohke rolli pärast. Näänänännännäänää!

Enne kodu tormame veel Puhu ristis kohvi järele ja saame suuuuuure pettumuse osaliseks, kui avastame, et meie lemmikkohvi ei pakutagi enam.

Pealik lubas, et peale sajandat "Võõra mehe" etendust... Noh, igatahes on, mille nimel pingutada. :D :D :D