Kuidas joonistada laukaõgijat 2

Jõuame Kalajärve äärde.

Keegi on juba parklale käpa peale pannud, telgi autokatusele püstitanud...

Aga mis meil sellest. Tulime ainult korraks. Et Merikesele kodumaad tutvustada ja natuke... süüa. 2 km jälle käidud ka juba.

Meie teame, et korraks tulime, aga parkla-asukad ei tea. Neid võib uute naabrite ilmumine pisut verest välja viia, sest Merike, kes on end katusealuse laua taga sisse seadnud, peab koduga pikki ja lärmakaid telefonikõnelusi. (Milleks mobiil? Lapsed oleks seda juttu ka palja kõrvaga kuulnud.) :P

Küllike ja Maarja jalutavad järve ääres.

Kaugemale. Veel kaugemale. Ei aita. Käivad helistajat vaigistamas. Lootusetu. Siis lõpetab Merike telefonikõne, vaatab ringi ja leiab panni ning kirve.
Peame õigemaks kiiresti lahkuda. :D

Natuke kõndimist ja olemegi Nokus.

"Kus laavu on?" tekib Merikesel huvi, aga me ei näita. Muidu hakkame veel jälle sööma.

"Vot selline matk mulle meeldib!" kiidab ootamatult Merike.
Ilm on uskumatult abivalmis, tempo mõõdukas, kott kerge. Ainult Maarja igatseb oma profi-seljakotti ja hädaldab, et ranits on üks ebamugavamaid pagasiümbrisi üldse. Miskipärast ei nurise ta kilekoti üle, mis näpuvahel kõlgub. Produktidega. :P

Kuna päike on alles kõrgel, otsustame rabas tiiru teha.

Ilusad vaated. Värske õhk. Soe laukavesi. Vikerkaar.

Vahemaad kaovad täna kuidagi lennates. Juba ongi järv.

Sööme.
Maarja arvutab rahustuseks välja matka käigus kulutatud energia.

Küllike, kes ei suuda vastu panna ja jalad vette pistab, vaimustub vee soojusest ja virvendusest. Ainult see kolmemeetrise säga mõte teeb endiselt rahutuks. :D

Rändame edasi.

Hiiesaar.

Sööme. Vähese pakkimisaja tõttu on matka peasponsoriks sattunud tomatid.
Küllike otsib pärnaringi ja muid vaatamisväärsusi.
Leiab.

Järgmine peatus: räätsade lennujaam.
Sööme. (Kuigi eelmisest söögikohast siiani on ehk 150 m.)
Teeme ettevalmistusi.

Kõhe kuidagi. Maarja saadab Marele sõnumi. Juhuks, kui peaks midagi juhtuma.
"Ega me kõik kolm korraga ikka ära upu," lohutab Küllike.
"A ülejäänud eksivad siis ära."
"Isegi üks tundub palju," naeratab Merike virilalt.

"Vot selline matk mulle meeldib!" õhkab ta samas taas.
Ekstreemsused on alles olemata.

Tõuseme.
"Kuhu te tormate!" nohiseb Maarja. Nii kui ütled, et peaks edasi minema, on teil kohe kott seljas ja püsti! Mul pole veel needki jalas!" noogutab ta peaga oma räätsade suunas.

Küllike arutleb, kas õhukeste retuusidega hakkab öösel külm või ei.
"Tüüpiline Küllike. Ikka jälle seelikuga," tögab Merike.

Koolitusest on kasu olnud. Räätsad vupsavad õigesse asendisse, õigesse jalga, suuruselt parajaks...

Merike otsib kotist välja villase käpiku. Öö tarvis.
"Ei tea, kas teise ka kaasa võtsin."
"See on isegi juba pool võitu," kihistab Maarja. "Ikkagi 50% sõrmedest soojas!"

Stiili-ikoonid. Trenditeadlikul matkajal on ikka kilekott vasakus käes. Või paremas.

Nii. Et kus suunas edasi? eks sai ju kunagi käidud ka, aga vahepeal on nii palju uusi asju peale tulnud.

"Kuhu me läheme?" uurib Maarja murelikult.
"Ise olid ka tookord kaasas!" (Oktoober või november, Maarja?) :P
"Siis ma ei vaadanud üldse, kuhu minema peab. Kõndisin teiste sabas."
No vot. Miks Küllikesel kuidagi teisiti pidanuks olema?

Nüüd on häda käes.

Mingi suund nagu on häguselt meeles.
"See oli päris suur laugas," mäletab Maarja.
Mhmh.

Tundub, et kui nii edasi kurssi hoiame, oleme varsti teisel pool raba.

"Kuulge, siin on mingi rada!" rõõmustab Küllike.
"Raudselt mingi põdra kodutee."
Küllike kahtleb.
"Ma igatahes lähen uurin."
Seltskond jaguneb kaheks. Uuriv pool võtab rajalt jälje üles ja kaob männijändrike vahele. Hämarus ja kaugus eraldavad matkajaid üha enam, kuni...
"LEIDSIN!"

Küllike juubeldab.
Peale teistkordset kutsungit nõustuvad ka Maarja ja Merike tema "põdrakodusse" tulema.

Ilus. Väga ilus.

  Ei pea ju alati päikesetõusu ajal rappa ronima. Loojang on samuti suurepärane.

Maarjale meenub, et märkas sellist tallatud rada juba alguses. Mh! Milles küsimus? Järele talle!

Selgub, et olekski otsem saanud. Aga siis oleks ju pilt joonistamata jäänud. Laukaõgijast. :D

Jõuame laudteele tagasi ja mõtleme.
Mõtleme veel natuke.
Isegi isu ei teki.

Kõik oluline sai nähtud. Elamused kogutud. Tundub kuidagi eesmärgitu ööseks metsa jääda. Või üleüldse Noku poole tagasi pöörduda.

"Lähme parem meile!" pakub Küllike.
Lähemegi.

"Kui veel pimedamaks läheb, siis mina viimaseks ei jää," teatab Maarja.
"Sa polegi. Karu kõnnib selja taga," lohutavad kaaslased.

Jõuame Kooksimetsa. Küllike nimetab kohanimesid, Merikesele meenuvad nendega seoses kivikoristused kolhoosipõldudel ja teised ammused tegemised.

Sulistame Maarja taskulambi valgel läbi Tarvasjõe alguse, lehvitasime mõttes Marele ja võtame suuna Peedu poole. Merike kahetseb, et pealambi koju unustas. (Järgmisel päeval avastab, et oli siiski kotis.) :D

Maarja pettub oma lambis. Sellest on nii palju abi, et näeme, kus Maarja seisab, ja ei komista otsa.

Juurdleme, kas Marguse juurest läbi astuda, aga kuna aeg ligineb südaööle, otsustame vähemalt öösel mehe rahule jätta.

Maarja kingiks oma magamiskoti esimesele vastutulijale. Kahjuks ei tule kedagi.

Järgmise elamise juures tekib idee Merike mehele panna. Kahjuks saab ta sellest aru ja kaob pikaks ajaks pimedusse.

"Ma saadan Marele sõnumi, et jõuame Peedule," peatub Maarja. "Et ta ilmaaegu ei muretseks."

"Kuulge, me ei käinud Oandu matkal kordagi nii pikka vahemaad puhkamata läbi!" üllatub Küllike. Isegi süüa polnud meeles. :D :D :D

Viga saab Ristil kohe parandatud. Friikartulite, praekala ja piparmünditeega.

"Vaata, kuidas ta trükib," ütleb Maarja Merikesele, kui Küllike sissejuhatavat blogipostitust koostab.
"Päris kiiresti!"
"Aga nii väheste näppudega. Käiks sa mu tunnis, ma oleks päris närvis juba."

Sooaurud ei ole matkajate psüühikat siiski päriselt mõjutamata jätnud. Merike toksib sõrmega arvutiekraanil ega mõista, miks leht ei avane.
---
Hommikukohv. Esmalt küll sellest keeldumine.
"Me hakkame Maarjaga bussi peale minema."
"Veerand tundi varem? Ma ei välju tavaliselt kunagi enne kui 07.40!"
"Nojah, aga me ei liigu täna ka nii kiiresti kui tavaliselt."

Hm. Tundub mõistlikum tellida takso. :D

Täname Meelist ja Cerlyt matkavarustusega toetamise eest!
Täname Margust metsaseiklustel üles näidatud mehisuse ja vapruse eest!
Täname Küllikese isa, kes aitas lõpuks kõik asjad taas oma kohtadele asetada!

"Hea, et me ei otsustanud matka tänasele lükata!"
Mhmh.

Merike, kuhu me järgmiseks matkame? ;)