Good-bye cowboy ehk Mis sa kihutada, me oleme ju samas ruumis

Väga väike osa meie trupist otsustas oma laupäeva õhtut sisustada kultuurselt. Nii väike osa, et äärepealt oleks jäänud blogimata. Aga võta näpust, saali astus ka Leo saatjaga. Et meid ikka märgataks, tõusis Aire püsti ja nõudis valjuhäälselt kaasnäitleja tähelepanu. Selle ta ka sai.

"Kas ma pean siin posti taga istuma? Ah ongi hea, saab rahus tukkuda."
"Aga siis sa ei näe midagi."
"See on kontsert, mis siin ikka vaadata."
"Äkki pärast on miimika kontroll?"

Algas kontsert pileti kontrolliga (naabritel oli kenasti olemas) ja kindlameelse käsuga telefonid välja lülitada.

Kontsert oli üllatusi pakkuv ja katusel krabistava vihmaga sobivalt romantiline. Kahjuks kahest esimesest esinejast (Kristjan Üksküla ja Priit Strandberg) pilte pole, kuna välja lülitatud telefoniga tulevad vägagi tumedad pildid.

Kui tuli idee siiski  pildistamiseks kaasa võetud aparaat sisse lülitada, tulid lavale Pääru Oja ja Indrek Kruusimaa, kes tõid saali kuumad flamenkorütmid.
Kogu saal oli lummatud. Külmast põhjamaa inimestest sai hetkega kuumavereline rahvas. Loomulikult tuli pildistamine meelde alles etteaste lõpus

Väga vabandan piltide kvaliteedi pärast. Ma tõesti üritasin.

"See ei ole võimalik, et ühel inimesel käsi nii kiiresti liigub."
"Äkki tal on valekäsi. Pärast võtab õige käe kotist ja paneb asemele."

Vaheaeg. otsisime kohta, kus grupipilt teha. Leidsime. Ja veel leidsime krahvinna. Teised tunnevad teda muidugi veidi teise nimega, aga meie jaoks on ta krahvinna.

Kontserdi teiseks osaks polnud vihmane ja jahe ilm kuulajate kuumaks aetud verd sugugi jahutanud.
Piret Krummi "eriti vinget rokkbändi" läheks kohe kuulama. Kohe, kui nad avaliku esinemiseni jõuavad.

Saara Kadak, kelle kaunis hääl lummas täielikult.

Suurepärane kontsert noortelt näitlejatelt, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Ah et mis see lehmapoiss siia puutub? Kes käisid need teavad.