Pulmad Ristil e. Kadi karastamine

Seda, et Kadi meile sobib, teadsime juba enne esimest proovi. Nüüd testisime, kuidas tütarlaps meiega tuuril vastu peab. Eriti jõhkraid teste kasutades. :D

Infojuht oli tegevuskava korralikult läbi mõelnud. "Unustas" teated laiali saata, kaotas ära kontaktisiku kontaktandmed, kutsus kokku ka neid trupiliikmeid, kellel oli mõjuv vabastus jne jne.

Teatrirahvaski andis endast parima. Jorisesid juba esimestel kilomeetritel, et on vaja poodi ja pangaautomaati.
"Ja mina tahan pissile!" piiksus diiva tagareast. Iga kordusjorinaga aina häälekamalt.

Lavastaja kuulas dramaturgi tõsielulugusid ja kahtlustas, et ühe inimesega ei saa järjest nii palju ja nii jaburaid asju juhtuda.
"Sa mõtled need välja!"
Dramaturg avaldas tõe.
Pidime nentima, et kord saabub aeg, mil saame kõik oma tugiraamide tugevust ja kiirust katsetada.

Ühel suurteedesõlmel on meie jaoks mõõdukas emotsionaalne väärtus. Kunagi, kui rikkaks saame, püstitame sinna rohelise mehikese elusuuruses kuju. Vilega.

Küllike, kes seljaga sõidusuunas istus, püüdis lugeda rekkajuhtide nimesid.
"Krzscžtšzžsc..., Chržmzcgszpžčžš... Oo! Monika!"
"Oli siis naisjuht?"
"Ma juhti ei jõudnud märgata. Aga silt oli teisel pool. Ehk käis hoopis kaasreisija kohta?"
"Et teistel rekkajuhtidel hea meel näha: "Näe, täna on temal Monika!"?"

Riisiperes said poodi kõik, kes soovisid. Ka need, kes üldse minna ei tahtnud.  Lisaks hankis Küllike, kes just oli lõpetanud halina "kas-kellelgi-õunu-üle-on", kahe poe vahelt endale kellegi üle jäänud õunad. Samal ajal jagas Tiit rahvameditsiini algteadmisi ühele toredale "ma-tegin-põlve-katki"-põnnile.

Mare uuris huviga ümbrust.

"Kas siit saab sadamasse? Kas me oleme siitkaudu enne ka sõitnud? Oo! Seda puukooli ma mäletan!"

Et ei jääks tunnet "igav-igav-see-kõik-on-juba-olnud", peatati buss

ja seltskond pidi ise omade jõududega sihtpunkti jõudma.

Aeg hingas kuklasse (siis me veel ei teadnud, et ainult infojuhi märkmetes algab etendus kell kuus. Tegelik algusaeg on 19.00) ja see hingeõhk oli lämmatavalt kärsahaisune.

Õnneks ei olnud etenduspaika palju maad ja õnneks oli infojuht peokorraldajaga suhtlemiseks kõnekanali taastanud.

Ahto kurtis, et tema üritustekorraldamisi saadab ebaõnn. Karavani bassimees kõrvetanud kunagi käed (radikaga vett keetes). Nüüd meie... :D

Leo ja Tiit polnud selles majas kunagi varem käinud. Või kui natuke mõelda, siis mõne rakursi alt hakkas mälu pilte jagama.

Viljar demonstreeris esinemiskostüümi. Aastast 1996.
Aire tegi läbi müstilise muundumise nohikuks, kes majanduslikel kaalutlustel iseenda juures juuksuris käib.

Toidupakkijad

on iga korraga aina loovamad. Seekordse taiese nimi on "Longus sügisviinapuu koos oksal kükitava lõhega".

Ja nagu ikka: Kus meie, seal pidu!

Tagasitee kujunes suhteliselt vaikseks. Kus kuidas. :D

Üks hull jälitab meid juba pikemat aega," avastas lavastaja.
Andsime möödasõiduks mitu võimalust. Ei kasutatud.

Alavere kandis hakkasid Küllike ja Mare märku andma, et nad väljuvad (Lehtmetsa-)Ristil koos. Ja et nad tahaks väljudes pikemat peatust (osa asju ju tagumises sõidukis).

"Me tuleme Ristilt!" kergitas juht imestunult kulmu.
Ei-ei! Ainult mitte ümber pöörata!

"Lehtmetsani on ju veel aega," kommenteeris Tiit.
"Jah, aga Vetla metsa vahel kaob levi ära!" teadis Mare.

Noh, Kadi? Jätkad meiega? ;)