Hommik osutus hurmavaks: selge, karge ja kahune. Kõik puud, põõsad ja rohututid olid oma kohevaimad kasukad välja otsinud. Sellise ilmaga lausa pidime ka oma kapisisu tutvustama.
Kohalikud on juba näinud.
Mis siis muud, kui päikesele vastu! Itta!
Pärast põgusaid segadusi (sünnipäevalaps Kadi oleks äärepealt maha ununenud ja Andrest sai korraks pisut valesse kohta ootama mindud) vurasime Viru-Nigula suunas.
Seal oldi meie tulekust teadlikud.
Tundus, et liiga kaua oleme siit eemal olnud. Mälestused petavad. Keegi väitis, et majaperemees on uus, Merike mäletas täpselt, et eelmisel korral paistis aknast meri.
Uus mees oli majas küll ja üsna peremehe mõõtu, aga Ervini vastu ta ikka ei saa. 😉
Lavataguses jäi silma ka üks lõksupüütud päkapikk.
Merike otsis prille,
Tiit, Veljo jpt üritasid end vetsukasutajaks registreerida,
Küllike põrnitses kõik olemasolevad seinapeeglid läbi ega suutnud välja mõelda, mida ta nägema tuli. Viimaks, kui Aire käes mobiili nägi, meenus, et kella otsis hoopis.
Andresel ja Tiidul oli esikas. Maarjal tegelikult ka. Ja suflööril. 😎
"Pärast sellist stressi..." 😉
Tundub, et lava oli täpselt paras. Keegi üle ääre ei kukkunud ja ruumi üle kah ei jäänud. 😄
Kuna natuke mahtus kahe etenduse vahele vaba aega, tuldi vastu Maarja soovile ja näidati talle väärsusi.
Valaste joal oli ilus, aga ohtlik.
Juuube libe.
Ja Maarja kõht oli juba väga tühi.
Toilasse jõudsime täpselt õigeks ajaks.
Kauplus aitas aja ära täita.
Mõni kohalik läks küll meie pärast ukselt koju tagasi ja soendas eilset toitu, aga meile järjekord meeldis. Eriti Marele, kes esitas meile hiljem bussis viktoriiniküsimuse: "Kui palju erinevaid valge viina sorte oli riiulis?"
Te ei arva iialgi ära!
Marek näib oma kostüümiga aina rohkem harjuvat. Pole võimatu, et sügisest alustab õpinguid balletikoolis. 😝
Toila saalist on saanud salong. Väga muljetavaldav!
Ja mis see veel on?
Kui ei tea, tähendab, pole tundnud. Etendusel pole ka käinud. 😏
Jälle täpselt paras lava.
Kohtume juba järgmisel korral! 🙋
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar