Ööpiknik neljale

"Mis ajab inimese pühapäeva hommikul kell kuus metsa?" poriseb dramaturg autosse ronides.
"Küsisin endalt seda sama," noogutab lavastaja. Ometi asutakse teele.
"Mis ajab inimese..." poeb Albus autosse Leo. Ülejäänud ekipaaž turtsatab.
Merike ei torise midagi. Küllap ta pole veel ärganudki.

Ega see ei käi sugugi nii lihtsalt, et võtad sõbrad kaasa ja kõnnid metsa. Enne pead end arvele võtma ja eksami tegema.
Saame läbi.

 Liikudes "peoplatsile" läheb jutt Moe lavastusele ja riietusele.
"Kuidas sul saab olla selliseid riideid, sa pole ju nii vana?" imestab Merike Leod. "Aa! Sa oled ju härra."
"Leol saavad olla ainult need riided, millega ta maeti," täpsustab Tiit.
"Siis muidugi saab," rahuneb Merike.

"Naiss pleiss. Siia tuli teeme."

 Teemegi.

 Vaevalt oleme end mõnusalt sisse seadnud, kui sadama hakkab.

 Siis käib kõmakas, sest Tiit viskab mingi kahtlase pudeli lõkkesse. Leo traavib metsa, Tiit vigastab jalga, Küllike kukub teadvusetult külili ja Merike raputab teda paaniliselt: "Küllike, mis on? Küllike, tee silmad lahti!"
Ja siis oluliselt vaiksema häälega: "Viisakas laip hoiab põlved koos!"

"Kas sa ise ka näed, kuidas sa aurad?" küsitakse Küllikeselt, kes aeg-ajalt lombist üles kerkib ja end lõkke paistel soojendab.

 Kauaks talle seda rõõmu ei pakuta, sest iga natukese aja järel on lõkkeümbrus täis rohelisi mehikesi, kes kontrollivad, küsivad, käsivad, keeravad, raporteerivad...
"Kas sa muidu hingad?" sosistab teadvuse korduvkaotanud dramaturgilt üks abipakkuja.
"Mhmh," sosistab segadusse aetud dramaturg vastu.

"Tahad midagi?" küsitakse metsast leitud Leolt abivalmilt.

"Süüa!" möriseb Leo. "Ja kustutage see tuli ära!" Ta ei mõtle lõket, vaid hommikupäikest, mis lakanud vihma järel pilvedest välja poeb.

"Toetu julgelt minu vastu!" pakutakse haavatud Tiidule. "Mitte nii palju!"

 "Tead, miks laisk hommikul vara ärkab?" tögab Tiit tagasiteel. "Siis saab kauem laiselda."