Alustuseks püüdis dramaturg olla nutikas ja loominguline ning soris pisut aega koduses mänguasjakastis. Kuna käsitsi pileteid kirjutades kippus palju kirjavigu sisse ja kiireks läks ka, ette ju ei prognoosi, palju vaatajaid koguneb, otsustati proovida kodukootud infotemplit.
Tegelikult asi täitsa töötas. Küllike peab küll järgmised paar kuud valima riideid, mis ta lilla nahavärviga sobituksid.
Buss kihhhutas kuhugi, kus polnud meid ja kus järelikult peaks parem olema.
"Noh, kuidas läks?" päris dramaturg Suurelt Näitlejalt, kes värskelt püstiste sussidega raamatukogutuppa astus.
"Hästi. Ajasin naiste nimed segi, sain Veralt luuaga vastu vahtimist."
Airel on kummaline komme kapuutsi kokku krookida.
Mädžik külaelu. Ei näe, ei usu.
"Miks me üldse sellist amatööri kasutame?" ahastas Maarja.
Amatöör oli juba ette närvis, mis siis veel pildistamise ajast rääkida: "Mine tahapoole! Veel! Ei! Tule tagasi! Veel tagasi! Miks sa alt pildistad? Mingeid lõualotipilte teed? Oota, ma vaatan üle! Uuesti!..."
Pildistatavad olid samasuguse pinge all.
"Mine sinnapoole! Mine! Jah, sinuga räägin! Kuhu sa lähed! Sinna ei istu! Ei seisa seal! Kõik vaadake sinna! (otse päikesesse ja pool tundi) Hüpake! Püsige!...
"Etenduse sai kolmveerandtunniga tehtud, pildiga läheb tund," pomises pimedaks pildistatud trupp ja otsis käsikaudu teed transpordivahenditeni.
Kannatused olid vaeva väärt:
😂😂😂
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar