Teatri esindus Vargamäe talgutel

See ei ole pilt talgualgusest. Siis polnud mahti. Tööd tuli rabada. Esmalt sai ATV kärus jalad soojaks tantsida.

"Me teame, et sa pole riisumises kuigi osav, selle eest tuleb sul mõni muu asi välja," "kiitis" Merike dramaturgi, kes usinalt metsaalust kammis ja tõmbas tema riisutud platsile oma lehehunniku.

"Sa oled suurepärane motivatsioonipeletaja!" näitas dramaturg, kuidas õigesti kiita, sest oli just pidanud loengu sellest, et "tubli" pole õige öelda, tuleb anda detailset tagasisidet.

 Tahtsime oma puu juures pilti teha, aga Leol olid kogu aeg käed tööd täis.

Tegime siis pildi teiste puude juures. Õigemini küll Kaja tegi.
"Vaata, kas kõlbab?"
"Jah!"
"Muidugi! Nagunii vaatas ainult, et ise on ilus!"

Kaja ise ergutas talgulisi karmoškamänguga, kuni sõrmed külmast kanged. 😉

 Talgumehed veeretasid kivi

 ja tõstsid kändu.
"Kas keegi pilti ka tegi?"
"Kohe teen! Kas te tõstaksite korraks kännu uuesti maha ja peale?"

 Ohvrialtar polnud tühi. Sellest siis see ilus ilm ja hunnik inimesi.

 Meie puu oli söömata. Seekord. Erinevalt mõne teise omast.
Ainult natuke võra kujundatud.

 Tuve ütles, et kujundatud lõke saadab sädemeid kilomeetrite taha.
Jätsime süütamata.

 Merike ja Leo soovitasid Küllikest Vargamäele nõudepesijaks. Merike oli valmis isegi oma supikausi loovutama, et Küllike saaks oma oskused ette näidata.

Leo nõudis torti ja sauna.
"Sa tead ju küll, kuidas siin pesti, " muigas Siiri. "Kõigepealt isa, siis ema, siis lapsed..."
"Kuidas see oligi, et mis see on, mis läheb pestes mustemaks?"
"Vargamäe lapsed!"

"Olge meheks!" lehvitas Rait hüvastijätuks.

Veel ei ole. Aga mine tea. Sõnadel olla seletamatu vägi sees.

Rait lubas juulis külapäevale tulla. Meelitasime vaatamisväärsusega, mis ühtegi teatrisõpra ei tohiks külmaks jätta. 😂

Merike oli nõus ainult söögi- ja sõiduajaks reha käest panema. Küllap riisub praegugi Albu parki, kui ta otsaga juba Aravetele pole jõudnud.