"Johhaidii! Hea, et meil varu-grupipilt on!"
ohkas Maarja, kui Enno tehtud fotosid nägi.
Tegelikult oli paremaid ka. Fotoka omanik jättis need magustoiduks.
Seltsimaja võttis meid südamlikult vastu, 
kõikjal valitses hubasus, õdusus ja natuke lõhnas juba jõulude järele.
Maarja ja Enno vajutasid end mugavalt sohvasse ja suurte raamatugurmaanidena heitsid vilunud pilgu siinsele kollektsioonile.
Mõnel teisel kulus selleks märksa rohkem aega.Maarja avastas näiteks, et temast on raamat kirjutatud.
Leost ja Estrist on ka raamat. Joonistatud. Kiri ei käi nende kohta. See hele seal peas... see on härmatis.
Ja veel leidus raamatuid kellestki, aga me nimesid enam ei mäleta.
Etenduseks olid ideaalsed tingimused ja soosiv publik. Öeldi, et sealkandiski leiduvat üsna samasuguseid kui meil... laval. 
Virtuoosliku helikunstnikuna jäi Maarjal aega ka raamatulugemiseks. 
Nüüd on valmis ülejäänud truppi koolitama, aga me pole suutnud end veel isadeks ja poegadeks sorteerida.
Muidugi oli kahju, et nii vähe näiteka rahvast kaasa sai tulla, aga transport pani paraku piirid ette. Kõigile lihtsalt ei jätkunud kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar