"Arvasin, et hakkan tee peal teksti õppima," tunnistas Merike jutuvadina vahel. Tee pakkus ohtralt vaatamisväärsusi: Aegviitu oli uus poehoone kerkinud, jõulutuled särasid siin ja seal... Eriti huvitav hakkas, kui geps juhatas meid kuhugi, kust tsivilisatsiooni naasmine tundus küsitav, lisaks hakkas meid seal imestamisväärsete teeoludega inimtühjuses jälitama mingi auto. Kuusaluni välja.
See-eest sõitsime metsast otse rahvamaja ette. Kõmm! (Mitte avarii mõttes kõmm). 😀
Hässsti armas maja ja külalislahke Maria. Meile anti kasutada privaatsviit: ei mingit kokkupuudet publikuga, aga otsetee lavale. Laud kaetud ja kõik toredad tingimused loodud.
Et jõudasime kohale ca tund enne etenduse algust, käisime kardina alt piilumas, mis saalis sünnib ja muretsesime, kas "Realiseerimiskeskus" on nüüd ikka see kõige õigem jõulunäidend.
Tiit lohutas paar päeva varem, et ega "Mutimurdjad" ja jaanipäev parem komplekt olnud, nii et püüdsime säilitada lootust.
Primadonnad püüdsid teksti korrata, aga sellest ei tulnud primadonide segava tegevuse tõttu suurt midagi välja.
Väga ilus kuusk kõrgus lava ees, väga emotsionaalne publik vaatas saalist, väga hea akustikaga saal oli ja mugav lava. Leo kurtis, et nähtavus jäi kesiseks, aga usume, et see tuli ainult kasuks. Ei ole vaja pilti teravaks ajada ja teatrihuvilisi traumeerida. 😏
Esines väikseid tekstist mööda rääkimisi ja kerge hajameelsusaps, aga sellel me pikemalt ei peatuks...😄 See-eest jõudis lavale vahetu tagasiside publikust:
Merike: "Ütle, et pea valutab. Ise vaata sellise klaasistunud pilguga..."
Saalist: "Kas vaatab?"
"Vaatab küll!"💖
Plaksutati kaua ja energiliselt, aga kuna suutsime pärast teist kummardamist kardina ette kerida, ei leidnud me kolmandaks kummardamiskorraks teed nende vahelt välja. 😌
Kui lõpuks kohvilauast tõusime, oleks nagu kormoranid sellest üle käinud (va reostamine): vaagnad söödi puru- ja tilgatumaks, ka endil kaasas olnud toit sai otsa.
Õnneks pidu veel kestis. Korraks oli tekkinud mure, et kas meie pärast nüüd hoiab keegi maja lahti. 😄
Õues kippus buss kangekaelselt tolle tulemisajast tuttava metsa vahele, nii et Leo otsustavalt sekkus ja palus nina ringi pöörata.
"Kuidas nad meid leidsid?" imestas Merike rahvamaja rahvast.
Küllike ei teadnud.
Dramaturg postitas jõulukaardid. Kahjuks need alustavad teekonda alles kolmapäeval.
Aegviidust alates läks salongis märkimisväärselt lõbusamaks, nii et teekonna pikendamiseks sõitsime Aravete kaudu.
Ühtlasi saime põhjaliku ülevaate lestade ja tuulehaugide hingeelust.
Otsustasime kuskil valgemas kohas grupipildi teha ja kirjutada täpsustuseks juurde, et need oleme meie.
Valitud koht oli hea sellepoolest, et kiri oli juba olemas, halb sellepoolest, et meie näod ei jäänud näha.
Tegelikult oli täitsa vahva õhtupoolik. Oleks meid rohkem olnud, olnuks vast vahvamgi. 😊
PS Aitäh kutsujatele kingituse eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar