Ambla tegi teatrit

Saal oli rahvast täis.

 Jõudsime küll veerand tundi enne algust, aga viimased vabad kohad olid tagareas.

 Vähemalt saime istuma. Näitlejad, kes pärastpoole tulid, enamasti seisid.

 No mitte kõik. Üks suuremat kasvu mees, vist muulane, sai alati istekoha, kui tahtis. Keegi ei julgenud vastu hakata, kohe läks närvi.

Noh, nad kõik olid vahepeal sellised... närvilised.
Kui rohud kätte said, läksid palju rõõmsamaks.

 Kummarduse ajal naeratasid juba kõik.

Peredraama Jänedal

Alustuseks püüdis dramaturg olla nutikas ja loominguline ning soris pisut aega koduses mänguasjakastis. Kuna käsitsi pileteid kirjutades kippus palju kirjavigu sisse ja kiireks läks ka, ette ju ei prognoosi, palju vaatajaid koguneb, otsustati proovida kodukootud infotemplit.

Tegelikult asi täitsa töötas. Küllike peab küll järgmised paar kuud valima riideid, mis ta lilla nahavärviga sobituksid.

Buss kihhhutas kuhugi, kus polnud meid ja kus järelikult peaks parem olema.

 Küllike ja Riksu ütlesid paar sissejuhatavat sõna ja läksid kõrvalruumi autodega mängima.

"Noh, kuidas läks?" päris dramaturg Suurelt Näitlejalt, kes värskelt püstiste sussidega raamatukogutuppa astus.

"Hästi. Ajasin naiste nimed segi, sain Veralt luuaga vastu vahtimist."

 Avastasime, et Leol on ekraanipiltide osas kohutav maitse.

 Riksu leidis, et väikeste lastega kollektiivides oleks sellised pildid üpris kohatud.

Airel on kummaline komme kapuutsi kokku krookida.

Mädžik külaelu. Ei näe, ei usu.

 Loomulikult tuli teha grupipilt ja loomulikult võttis see kaua aega.
"Miks me üldse sellist amatööri kasutame?" ahastas Maarja.
Amatöör oli juba ette närvis, mis siis veel pildistamise ajast rääkida: "Mine tahapoole! Veel! Ei! Tule tagasi! Veel tagasi! Miks sa alt pildistad? Mingeid lõualotipilte teed? Oota, ma vaatan üle! Uuesti!..."
Pildistatavad olid samasuguse pinge all.
"Mine sinnapoole! Mine! Jah, sinuga räägin! Kuhu sa lähed! Sinna ei istu! Ei seisa seal! Kõik vaadake sinna! (otse päikesesse ja pool tundi) Hüpake! Püsige!...

"Etenduse sai kolmveerandtunniga tehtud, pildiga läheb tund," pomises pimedaks pildistatud trupp ja otsis käsikaudu teed transpordivahenditeni. 

Kannatused olid vaeva väärt:

😂😂😂

Järelaitamistund edasijõudnuile

Ei mäletagi, millal viimati nii intensiivselt sai proovi tehtud. Umbes kolmandal lugemisel suutsid nii Küllike kui ka  Leo  juba tekstid käest ära panna, sõltumata asendatavast. Umbes viiendal korral hoog rauges, kui dramaturgile meenus, et tegelikult temal pole homme lavale üldse asja.  😆

 Kuigi näidendis on üpris hämarad lood, tahtsime lavale lisavalgust.

No ja kas me siis saime?

Kätel küll teksti hoidmiseks pikkust oli, aga silmad polnud lugemiseks piisavalt pika varre otsas.

"Amatöörid!" turtsatas mingil hetkel Maarja ja võttis tehnika üle.

 Arusaadav. Ta on ikkagi paar talve kandlemängukoolitust saanud ja oskab klaveril mängida koerapolka sugemetega tempokat lugu "Ema süda".
"Ema süda", "Sokusarve labajalavalss", "Kasatskid", "Sarvelugu", "Kolmetärnilugu"(korduvalt), "Labajalad", "Polkad suurtelt meistritelt", "Paradiisiliblikas", "Niitsin heina", "Kupparimuori" jne kõlasid selgi korral, nii et valgustamine läks täitsa meelest.

Dramaturg tahtis ka  ennast pildile, aga kuna ta oli just kogemata ära söönud kommi, mille Maarja endale motivatsiooni tõstmiseks tooliservale jättis, sattus Küllike pahameeletormi kätte ja nägu polnud peas ollagi.

Homme Jänedal!

Kevadpidulikud

Teel koolipeole. 😂

Ilus ilm, ilusad inimesed.
Ohtralt tantsumuru.
Mis sa, hing, veel tahta oskad? 🌳🌼🌸🍀💃🌞

Teatri esindus Vargamäe talgutel

See ei ole pilt talgualgusest. Siis polnud mahti. Tööd tuli rabada. Esmalt sai ATV kärus jalad soojaks tantsida.

"Me teame, et sa pole riisumises kuigi osav, selle eest tuleb sul mõni muu asi välja," "kiitis" Merike dramaturgi, kes usinalt metsaalust kammis ja tõmbas tema riisutud platsile oma lehehunniku.

"Sa oled suurepärane motivatsioonipeletaja!" näitas dramaturg, kuidas õigesti kiita, sest oli just pidanud loengu sellest, et "tubli" pole õige öelda, tuleb anda detailset tagasisidet.

 Tahtsime oma puu juures pilti teha, aga Leol olid kogu aeg käed tööd täis.

Tegime siis pildi teiste puude juures. Õigemini küll Kaja tegi.
"Vaata, kas kõlbab?"
"Jah!"
"Muidugi! Nagunii vaatas ainult, et ise on ilus!"

Kaja ise ergutas talgulisi karmoškamänguga, kuni sõrmed külmast kanged. 😉

 Talgumehed veeretasid kivi

 ja tõstsid kändu.
"Kas keegi pilti ka tegi?"
"Kohe teen! Kas te tõstaksite korraks kännu uuesti maha ja peale?"

 Ohvrialtar polnud tühi. Sellest siis see ilus ilm ja hunnik inimesi.

 Meie puu oli söömata. Seekord. Erinevalt mõne teise omast.
Ainult natuke võra kujundatud.

 Tuve ütles, et kujundatud lõke saadab sädemeid kilomeetrite taha.
Jätsime süütamata.

 Merike ja Leo soovitasid Küllikest Vargamäele nõudepesijaks. Merike oli valmis isegi oma supikausi loovutama, et Küllike saaks oma oskused ette näidata.

Leo nõudis torti ja sauna.
"Sa tead ju küll, kuidas siin pesti, " muigas Siiri. "Kõigepealt isa, siis ema, siis lapsed..."
"Kuidas see oligi, et mis see on, mis läheb pestes mustemaks?"
"Vargamäe lapsed!"

"Olge meheks!" lehvitas Rait hüvastijätuks.

Veel ei ole. Aga mine tea. Sõnadel olla seletamatu vägi sees.

Rait lubas juulis külapäevale tulla. Meelitasime vaatamisväärsusega, mis ühtegi teatrisõpra ei tohiks külmaks jätta. 😂

Merike oli nõus ainult söögi- ja sõiduajaks reha käest panema. Küllap riisub praegugi Albu parki, kui ta otsaga juba Aravetele pole jõudnud.