Käesoleva aasta kõige varjulisem nädal

...algab nüüd. Neljapäeval on esietendus.
Meie teatri ajahüppajate esikolmik aastas 1945.

"1945.a kogunesid Udriku mõisa juures Männiku külla kohalikud noored neiud ja metsavennad peretütre sünnipäevale, mis lõppes kõigi kohalolnute mõrvamisega NKVD poolt.

Tõsielulistel sündmustel põhinev näidend „Varjud“ jutustab reetmisest, armastustest ja ajastu jubedustest. Kui sõja lõppedes peaks kõik uuesti algama, tekivad armastused, seatakse elu taas rööpaisse, siis aeg ei lase elul normaalselt jätkuda."

Romantilis-traagilise draama peaosades mängivad Liis Haab ja Jaanus Nuutre.
Lavastajaks on Tiit Alte.

10., 11., 12. ja 13. oktoobril kell 19:00 Udriku mõisas.

 

Pilet etendusele soeta https://silverticket.ee/ veebilehelt.

Teatriesindus Kuubal

Seekord piirduti kahe esindajaga ja kuna hommikuks vaja jälle tööle jõuda, siis kauaks ei jäädud.

Oh neid Kuuba rütme! Nõudis tohutut pingutust, et jääda eestlaseks ning väärikalt toolile tarduda.

Õnnestus.

Kas Sinul on Aini raamat loetud?

See raamat:

Alles see oli, kui Ain Kütt meid Sagadi mõisa kutsus. No võib-olla pisut rohkem kui alles.
Vahepeal on ta raamatu teinud.

Nüüd kutsusime Aini Albu mõisa oma romaanist rääkima ja inspiratsiooni ammutama. Meie mõisas juhtus ju kah igasuguseid asju, ehk leiame Focki abiga näiteks kunagi siit salapäraselt kaduma läinud tüdruku üles. 😉

Kohtume kirjanikuga  23. oktoobril 18.00 Albu mõisas.

Harrastusteater tähitas Kuremaal juubelit

Selleks, et peole jõuda, pidime kõigepealt Merikese Udrikult "Varjude" proovist kätte saama. Õnneks oli Merike vastutulelik ja tuli meile Käravete tanklasse vastu. 😆

 Tulijaid tervitas küünlavalgus ja juubilarile kohased ruumikaunistused.
"Te ei kujuta ette, mis meestevetsus on!" naases Leo nina puuderdamast. Merike murdus viimasena ja käis piilumas. 😂

Tuttavaid oli pea igast osariigist, saarelt vast kõige rohkem.
Tuulikest oleks tahtnud pisut röövida, aga tal on kodukaitses liiga palju sõpru, hoidsime end vaos.

Piduliste vahel jalutas nii võimsa kaameraga fotograaf, et me ei hakanud konkurentsi pakkuma ja pildistasime peamiselt neid, kes võisid tal tähtede paraadis kahe silma vahele jääda (st tegime selfisid.) 😇

Söödi, õnnitleti, tantsiti ja nagu väga heale peole kohane, kaotas Tuhkatriinu koduteel kinga. 😉
Nüüd peab kannatlikult printsi ootama. 😋

Raikkülas silmaringi avardamas

Ei saa salata, et mõisa lähedus pisut ka teatrile mõju avaldab. Kuna võimalus tekkis, rändasid Merike ja Küllike baltisaksa kultuurist paremat aimu saama. Kuidas mõis meie esivanemate maitset ja eesmärke kujundas, milliseid tekste toodeti, milliseid mänge mängiti... Sügis ju käes ja uue repertuaari valik päevakorral. 😉

Kohe meie ette seadis end sisse Kuhjavere esindus. Oh seda kohtumisrõõmu! 😍

Vastuvõtt oli meeldiv ja võõrustamine oivaline,

ettekanded põnevad ja ümbrus huvitav.

Kahju ainult, et konverents plaanitust nii palju pikemaks kujunes, et meie giidipisikuga dramaturg ekskursioonile jääda ei saanud. 🏰

 Väga vastumeelselt ja raske südamega lahkus ta ringkäigule kogunejate hulgast, ainsaks motivaatoriks kaaslaste tõotus, et kui ta kohe autosse ei istu, tekib imeline võimalus jalgsi koju marssida. 😪

Järelikult tuleb tagasi tulla. 😊

Kui taevas on selline, et lihtsalt peab pildistama

"Vaadake taevast!"

"Nii ilus!"
"Said peale?"
"Ta ütleb, et teravama pildi saamiseks ärge raputage kaamerat."

"Ära siis raputa!"
"No ma ei tea. Midagi vist jäi."

"Ma pole nii punast loojangut näinudki!"
"Lollakas! See on kõrv!"

Varjud Udrikul

On esmaspäev, 23. september. Kellaaeg läheneb poole kuuele õhtul. Peredes tehakse ettevalmistusi ühiseks õhtusöögiks, õpitakse lapsega, köetakse ahju ja/või meenutatakse teleri ees, millist elu elasid Õnne tänava tegelased aastal 2008.

Leidub muidugi ka selliseid inimesi, kes otsivad kapist välja sooja pesu ja esivanemate rõivad aastast tuhat üheksasada nelikümmend viis ning ronivad hämarale pööningule, et seal siis kordi ja kordi sama stseeni harjutada.

Merike ja Aire on ühed nende hulgast.

Kroonikut hakkas vaevama, kus täpselt asub see pööning (seda enam, et mitu tuttavat on juba küsinud) ja mis täpselt meie tüdrukuid õhtuhakul kodust nii kaugele ajab.

Ilmneb, et Udriku mõis on täitsa Rakvere tee ääres ja seda juba pikemat aega ning mängupaigast on võimatu mööda sõita, kui natukenegi tead, mida otsid. Keerad poe taha ja oledki päral.

Selline pilt peaks avanema:

Autosid on kindlasti rohkem

ja lavastaja võib olla kohta muutnud.

Ajahüpet alustades ei pea muretsema, et maandud varem või et hüppeliigesed pole esimeses nooruses. Selleks on korralik trepp.

Tuttava näoga tütarlaps tervitab rõõmsalt. Mis trupist ta ongi? Tapa? Sääsküla? Rakvere "KaRakTer"?Ah jaa! Meenub! Trupist "Pilvede all". 😄

Näib, et seltskond on lõpusirgele jõudmas, lavastaja kommentaarid kõlavad julgustavalt ("Noh. Aitab. Juba parem...") kuni iga kommentaariploki lõpulauseni ("Ainult et... teeme korra veel!") Kusjuures see "korra" ei pruugi sugugi üht korda tähendada. Küllap oleks õige korduste arvu väljakuulutamine asjaosalistele liiga traumeeriv. 😏 Teema ja tekst pole ju niigi kergete killast.

Tervitama saabub ka peavisionäär ning peab kokkutulnuile sütitava kõne: "Kullakesed! Homme tullakse koristama, paneme augud kinni, toome gaasipuhuri ja saame soojaks, ma usun, selle toa, aga oota, millest ma rääkida tahtsingi..." 

"Kui keegi külmetab, siis siin on hea soe," sätitakse "Moe mehest" tuttavat reflektorit paika. 🔥

Aeg lendab kiiresti. Mitte ainult kõnealuse proovi aeg.
Etendused on kohe-kohe tulekul.
10.10-13.10.