14. mai. Muuseumiöö. Kohal on näiteringirakuke (Eda, Küllike, Kalev).
Aune esitleb Anti raamatut "Kohajutud ja jutukohad". Kaupleme Aunelt välja raamaturadade kordusmatka, sest homme oleme paraku teise hobiga hõivatud.
"Tiit, kas sa matkale ei tulegi?" peibutame oma teatrijuhti, kui esitlus läbi. Aja poolest ju jõuaks.
"Kuhu? Kodru rabasse?? Ei tule!" muheleb hääl telefonis. "Ma elan seal!"
Et retkel kuiv, originaalne ja ilus välja näha, röövivad Eda ning Küllike Siirilt paar prügikotti.
"Kas sul kääre on?" kiusab Küllike Siirit veel pisut. "Ma tahan näoaugu sisse lõigata," süttib ta kuskilt tulnud mõttest.
"Joonista!" soovitatakse.
Ei no muidugi! Et mitte lihtsalt Käsna-Kalle, vaid pime Käsna-Kalle.
Kui algul on plaan ühest-lastekodust-pärit muljet jätta, siis mingil hetkel saab naiselik omapärane-olemise soov võitu ja valmib kaks eriilmelist kripa-krõpa kilekleiti.
Ja siis algab.
Jalutame. Vaatame. Kuulame. Kuulatame. Nuusutame. Katsume. Maitseme... Üsna hämarikuni välja. Vihmataevas loojangut ei näita, aga matkajuht lubab, et päike loojub tänagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar