Räätsa-varahommik Kakerdajas

"Küllike, lähme rabasse! Mul on autos hunnik räätsasid!" sädeles Eda mobiilitsi. "Kutsuks kogu kamba kaasa!"

Natuke kuklasügamist, et kuhu ja millal...

"Eiii! Pühapäeval! Kui, siis varakult..." torises Tiit.

"Aga ikka tuled?"

"No kuhu ma teid jätan..."

"Kodus on tööd nii palju. Kui, siis varakult!" nõustus ka Leo. "Vanainimesel läheb aegsasti uni ära..."

"Neljast?"

"No nii vana ma ka veel pole!"

"Nii vara!" hädaldas Mare. Muidugi. Magada tahaks.

Jäi siis kell viis.

"Kuulake! Käblik!" on Ester autost väljudes kohe hakkamist täis.

"Kesse? Kährik?" ei saa Tiit veel oma kuuldeavasid käima.

Kalev avastab piknikuplatsilt tuttava numbriga auto.

"Ei ole!" vaidleb uskmatu Tiit.

"On-on!" kinnitab Kalev.

Tiidul läheb nägu särama. "Helistaks naisele, kutsuks, et te nagunii siin samas, tulge ka meiega rappa. Naine hakkaks kindlasti vaidlema, et mis sa ajad, mul mees pole üldse Eestiski..."

Oh õelust! :P

Jänesvill. Tupp-villpea. Küüvits. Sookail. Murakas... Nuuuh!
Rüüt. Sookiur. Metsis. Teder.

"Huvitav. Nii hilja veel?" imestab Ester. "Kuulake. See tuleb üsna siit samast," kerkib binokkel ninajuurele.
"Kas see - keskelt hall, külgedelt valge ja vaatas vasakule?" täpsustab Leo objekti.

Ester leiab raamatust meile sarnase pildi pihku. Rüüt.
"Mina nägin kurge ka!" uhkustab Kalev, kui hiljem kohatud olevusi loetleme. Muidugi. Mis viga sellest kõrgusest vahtida!
"See oli teder?"

"Luiged! Ja see saagiv - metsis!"

Ok. Aga mitte laudteed tallama ei tulnud me siia.

"Kuidas need alla käivad?"

"Kuidas need erineva suurusega jala otsa hakkavad?"

"Neil on erinevad suurused. S - small..."

"Mul on vasaku jala omad, L peal. Left..."
"Maru lihtsaks on see rabas kõndimine ikka tehtud," kostub Mare häälest terakest kahjutunnet.
"Homme tunnen arvatavasti lihaseid, millest mul aimugi polnud," pladistab Tiit ja otsib otseteid.
"Rist hakkab ära kõdunema."

"Kas see oleks halb mõte, panna siia vana risti mälestuseks uus? Las siis saab vaikselt otsa. Vähemalt koht oleks jäädvustatud."

"Kui, siis tagasihoidlik tahvel."
Edal on süüa kaasas!
"Eesti keel on üks imelik keel," hakkab Tiidu mõte koogi toel lendama. "Lähen Türile - alaleütlev. Lähen Tallinnasse - sisseütlev. Üks kääne on puudu: mittes...agiütlev."
Kommentaar eemaldatud, et kellelgi kurje mõtteid ei tekiks.
"Mul on üks tops veel!" meenub Edale.

"Ei noh, nüüd siis, kui kohv otsas," muigavad mehed.
"Manööverdada on nendega keeruline," avastab Ester.

"Tõuse püsti?"

"Hea öelda, aga kuidas?"
Adrenaliini tõstmiseks katsutakse ka märjemaid kohti.

"Kuhu te nende räätsadega lähete?" uuriti meilt eelmisel õhtul Aravete Kangrumäel. "Üle laugaste?"

"Jep. Ja üle järve."
Õige koht, Maarja. Just siin Su tegelane lamabki.
"Ma natuke harjun," ei usalda Leo jalgade alla tekkinud teed.
"Nii! Käigud käidud. Neid pole meile enam vaja," ülbitsevad mõned. Lõpuks teistegi liiklusvahendeid tassides.
Tasapisi jõuavad teeotsani needki, kes Tiidu traavimisega sammu pidada ei suutnud.
"Käime Hiiesaarest ka läbi?"

"Ikka!"

Käopäkk.

"Huvitav. Enamasti otsivad nad endale mõne lehtpuu. Aa! Kask on siin tegelikult ka," märkab Ester.
"Noh, mis sa sealt leidsid? Pärnaringi?"

"Mis ring see ka on," põlastab Tiit. "Selline poolringi moodi ring rohkem."
Kes see oligi? Veisrohi? Põrsas on tal sugulane igatahes. Punakaid leherootse oli oluline märgata.
Tunnista, Ester. Tegelikult tahtsid lihtsalt terake pikutada. :P
Männi-rebasekõrv. Hele kollakas samblik. Hea ämmatõrjerelv. Vanasti tapetud sellega hunte. Segatud vere hulka ja valatud lihatükkidele.

"Katsu sa ainult mu tütre vastu midagi kurja haududa," tõrelen Kaleviga, kes puuoksakeselt endale suveniiri kraabib."

"Ei, tema vastu pole mul midagi," muheleb kõnetatu malbelt.

Tea, kes see kuri inimene tal meeles võiks mõlkuda?... Oot! Kui ta elab minu tütrega, siis mina olen talle...

"K A L E V!!! Taskud tühjaks!"
"Kellele need pesakastid siis õigupoolest pannakse?"

Järveäärne puudetukk on mitme uue elamu võrra rikkam.

"Eelmised tehti karvasjalg-kakkudele. Sõtkas võib ka sisse minna."

"Kas nad on nõus nii lähestikku elama?"

"Seismekümnendatel siin igatahes linnuvaatlusi korraldati."
Järvekallas on nii villane, nii villane...
Loojangupilt ka. Kell kaheksa hommikul. :D

Päike ilmus välja.
Leo! Järvele siiski ei maksa! Isegi kui Sul on kahed räätsad.
"Mis see kollane tutt seal on? Kas tõesti karusammal niimoodi "õitseb"?"

"Eosed jah."
Putk. Must rõngas kaela ümber.

"Äkki ma valetan ka. Peab üle vaatama," jääb Ester öeldu juures kõhklema.
"Ma tahan ka seda pilti!"

Saad, Eda. Mõlemad.
Et miks mehed ringiga läksid?

Nad oskavad teemärke lugeda. :D
Tagasi. Täiskomplekt. Et kus Mare? Tema uitas Hiiesaarest kodu poole. Helistas hiljem, et vale jutt! Teel pole häda midagi. Oleks autodega ligi pääsenud küll. Aga siis jäänuks meil päevikusissekanne tegemata, rüüt nägemata ja võib-olla poleks viitsinud ka kakumetsani kõndida. ;)
"Mustpea-põõsalind! Mina-elan-täna-siin!" tõlgib Ester. Pildil olev mustpea seda laulu ei laula. Vähemalt mitte täna ja sellel platsil. Tema tahab kojuuuu..." ;)