Kui tulles oli enesekindlus tsipa suurem (eelmise päeva etendusega tekst ehk paremini peas), siis saali vaikus lükkas varsti jalad alt. Mis lahti? Ei kosta? Pole naljaks? Publik lahkus?
Mida edasi, seda enam süvenes arusaam, et ega jah, eks ta üks tobe tükk ja tühi palagan ongi. Aga pooleli ka veider jätta.
Ei noh. Naerdi küll ja kohati liigagi häälekalt, aga see tuli alt näitlejateruumist. Seni, kui üks trupp esines, jagati teises päevamuljeid.
Ehk oligi viga selles, et valesti ajastatud naerupahvakud ajasid publiku segadusse?
Esireas istunud kahest sõbrast tean, et nemad hakkavad muidugi alati alles kodus kihistama. :P
Tegelikult sattusid meile lihtsalt väga tähelepanelikud ning vaoshoitud vaatajad. :) :) :)
Mis siis seekord "spetsiaalselt Järva-Jaani publikule" sai näidatud?
Maiu väänas uksel lingi eest. (Mõistlik kah, siis istuvad ehk paigal ja tal hõlpsam valvata). ;)
Sirli: "Kõige jaburam asi, mida annab teha! Ma ei osanud muud moodi aega täita, tõstsin potil kaane pealt ja pistsin käe potti!"
Maiu valas poti tühjaks sellise hooga, et Aimel pole kaks päeva tarvis nägu pesta.
Küllike kaotas autovõtmed, aga see draama esitati juba kitsamale publikule. Ja kestis vaid ühe vaatuse, sest Leo juhatas diiva varsti õigesse kohta.
Tuve kostitas meid oma koogi-imedega. Sellises lauas on kaalujälgijal väga raske istuda. Tõusta oli veel raskem. Kuigi kaal tõusis esimesena. Imelik.
Lahkumisaeg nihkus hämarikku.
Teeäärsetes metsades särasid juba tuled ja metsatöö käis täie hooga.
"Miks nad alati pimedas toimetavad?"
"Ehk kasutavad öökütust?"
Kohtumiseni 12. mail Albus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar