Põlva

Põhjamaa karm kevad hakkab ära tüütama. Põrutame lõunasse. Põlvamaale.

Kanepi etendus.

Tekst tundub tükati tuttav. Prožektorid kütavad. Küllike lükkab paruka kuklasse ja naudib sooja.

Hobuala osutub Aadu alaks.
Aadu röövib kõigi südamed, ohvri soost ja vanusest sõltumata. Eks ta nad kuskile sinna mägede vahele tassib ja maha matab. Otsi sa nõela heinakuhjast!

Trupp majutub teisel korrusel. Tungivalt soovitatakse kasutada sisenemiseks ja väljumiseks sisetreppi, mitte otsaust. Viimasest saaks küll hüppega bussipeatusse pääseda, aga kuna buss käib 1x päevas, pole kiirustamiseks tarvidust.

Kuna järgmisse esinemispaika on napilt paar kilomeetrit, tehakse ettepanek minna sinna jalgsi. Naisliikmed jäävad kohe nõusse. Juhul, kui mehed diivanit tassivad. Vahet pole, kas istuda bussis või vedeleda diivanil. Diivan on vast mugavamgi.

Miskipärast minnakse bussiga.

Pererahvas kostitab nii priske praega, et musikaalsemad löövad varsti laulu lahti.

Vaimuinimesed püüavad keskenduda, aga kerge see pole.

Hommikul korraldab perepoeg neile külalistele, kes veel magama pole jäänud, väikese matka. Küll see noormees oskab lugusid vesta!

Lõunane rivistus näitab, et otsaust on kasutanud vähesed. Vigastused osutuvad tühisteks.

Järgmiseks etenduseks koguneme Savernasse.

Sissepääsu juures kutsub rahvast suur punane silt.

Et ettevalmistusaega jagub, korraldab Enno meile tsiviilkaitse lühikursused.

Majaekskursiooni käigus satume fotonäitusele, kus silma jääb paari hea tuttava häid töid.

Ajakirjakapid on lahedad, aga kõige vahvam on muidugi kohalik raamatuhaldjas.

Küllike leiab päkapiku ja aitab tal kaelkirjaku turjale ronida.

Teine päkapikumees tuleb päästa suisa kassi lõugade vahelt.

Leo lips ei taha etenduses tööle hakata. Leo ei jäta jonni.

Enne õhtust Põlvas esinemist jääb aega kultuuriväärtustega tutvuda. Suurepäraselt sobib Cantervilla loss.

Istume saunas,

aitame Maarjal kätekõverdusi teha,

külastame mängumaad,

naudime torti,

millele eelneb rikkalik lõuna.

 "See on 'tulge mulle mu mõisa külla' pilt," kirjutab Maarja, kes on kaasautoriks tehtud ja arvab nüüd, et saab Küllikesest ja Marest jubedaid söömispilte üles riputada. (Kustutatud.) :P :P :P

Liigume Põlva poole. Marel on kõrvad lukus ja Küllikesel, kellel avaldub nõrkushoog säravate asjade vastu, läigib süda.

Põlvas teeme "Mereröövlit". Klubis AAL.

Tänase etenduse juht tunnistab ruumi mängukõlbulikuks.

Kuna enamusel meist on õhtu vaba, kolame järve ääres.

Kohtame künnivarest,

rohevinti, (?)

kukke (selle nurga alt hästi ei paista), paari parti ja kajakat.

Vaatajaid on vähevõitu, aga need, kes tulevad, on väääääga kallid ja oodatud.

Piret ja Ain ei saa ikka oma suhteid korda. Kaua võib?

Maarja astub klubist välja ning anub, et saare tulevärk tööle hakkaks.
Hakkab.

Hommikul katsub pererahvas küll vargsi toimetada, et põõnajaid mitte segada, aga äratajad leiduvad siiski. Nendeks on süümepiinad.

Katsume end töö eest peita, kasutades kaitsevärvust ja erinevaid redutamisvõtteid, aga kahjuks tunnevad kohalikud töövahendid oma majaümbrust paremini. Jääme neile vahele. (Pildil on labidal Mareni roomata jäänud veel viimased paar meetrit, siis toimub rünnak.)

Pealegi aitab jälitada koer. Tõu poolest takjas.

Näitlejannadele meenub, et sai lubatud maas vedeledes kiirabi välja manada. Ei õnnestu.

Kukerpallid õnnestuvad paremini. Ja tiritamm.

Ka Maaritsas kohtame toredat koera. Tee temani viib läbi surmaoru. Merike kuuleb seal kohutava loo kohalike talvisest virelemisest ja kevadisest hukust. Ausõna, Küllike rääkis konnadest!

Aire ei kuula sõna. Merike saadab ta hiinakasse, aga toodud toidupakist vahib vastu juustukäntsakas ja seakamar. Khm.
Küllike otsib paaniliselt saapaid. Vähe puudub, et ta alternatiiv-jalavarje kardina taga helipuldis istuva Tiidu jalast ära ei tõmba.
Diivan on kaotanud käe. Hea, et kellelgi pole tavaks saanud paremalt viskuda.

Tee koju on märksa lühem kui kodust lõunasse. Laugem.

Tuul kisub kurssi hoidva bussijuhi õla krampi. Tuulike lehvitab? :P
Ettevaatust! Meile on nüüd tee tuttav.
 ;) ;) ;)