Valmistusime põhjalikult. Ürituse õnnestumise nimel kolmekordistasime isegi teatri naisliikmete arvu.
Hommik algas reipalt ja jahedalt. Hea, et ilmateadet ei usaldanud ja bikiinide peale veel paar riidehilpu sai tõmmatud. Oleks võinud rohkemgi.
Suures ärevuses jõudsime rongijaama pool tundi plaanitust varem. Nii jõudsime leida endas rahu ja tasakaalu (Mare parajasti otsib.)
Teise grupipoolega kohtumise ajasime võimalikult keeruliseks.
Meie ootasime neid eesväravas (ei seisnud niisama, tegime teatrile reklaami),
nemad meid Gustavi juures. Keskel saime kokku.
Enne starti leidsime ja kaotasime mõned korrad Aire. Iga taaskohtumine kujunes meeleolukaks.
Viimane minut. Merike lehvitas ja üritas madalstardi-asendit võtta. Õnneks polnud selleks ruumi.
Aga tema lehvitust märgati. Sel aastal võtab meie rattaseltskond jälle suuna Saaremaa poole?
Aire püüdis laulu alata.
Inimesed lisasid seepeale kiirust. Enamikul õnnestuski põgeneda.
Lõpuks ei pidanud ka Küllikese närv vastu ja ta otsis vaiksema koha.
Aire taipas oma viga ja oli tükk aega vait. Oma 15 sekundit? 10?
Kiirabiautot kohates tekkis to-hu-tu tahtmine nõrkeda. Omaosalust pakkudes. Aga me osutusime tugevaiks.
Finiš.
Väike kiir-külmsupp ja jooksuga rongile. Või kes kuhu. Aire, nagu räägitakse, hulkunud tükk aega sihitult Lauluväljakul ja otsinud omi.
Raske südamega otsustasid Mare ja Küllike oma ekipaažist maha jääda. Neil oli linnas veel tohutult tegemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar