Liiv möllas Rahvusraamatukogus

Seekord mitte Maarja. Kuigi... küllap oli ikkagi just ühine nimi see, mis meie Nunnu teatrisseminekut nõudma ajendas.

"Mina pole veel kindel," torises Merike, kui ekipaaž juba enam-vähem paigas ja tema nõusolek ikka saamata. "Ma ei ole eriline luulesõber. Üle tunni aja luuletusi! Oleks siis nende endi omad, aga loevad veel teise mehe loomingut..."

"Merike!!! Aga mõtle! Seal on Ane, Marek, Romet,..."
"Olgu. OLGU! Te saite mu peaaegu nõusse juba!"

Koguneti tavapärasesse kogunemiskohta. Vaid Küllike hääletas koduteeristist. Tal oli rida korralduslikke ülesandeid. Põnnide manitsemine, naabrite anumine ja isiklik põnn tuli isiklikule isale üle anda.

"Mis tema isa talle ütles?
Ütles, et kõike, mis möödas, ei tea,
ütles, mis tulemas, kartma ei pea."

4. aprilli ilm ei jaganud mingeid endeid. Tuul küll tujutses ja sikutas kleidisabadest, kui Maarja ja Küllike vahejaamas lillepoe suunas lidusid. Hajameelne dramaturg suutis järjekindlalt Liivi asemel Vilde öelda. Õnneks polnud kummastki suveniiri ja nii tuli leppida Romuluse kanaga. Mis polnud ka halb valik, sest nagu hiljem tsiteeris tuntud ja armastatud näitlejatar Ane tuntud ja armastatud Liivi: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta." 

Küllike tegelikult teab, et Liiv on luuletaja. Vilde kirjutas hoopis "Kevade". :P

Valged pilved sõudsid selges taevas laisalt ja rahulikult pealinna suunas.

"Kui valge luik
kaob üle vee,
kaob üle vee
ja lainete."

Sobivas kõrguses, et näha

"Mis on, mis paistab kaugel merel …
Kas laev säält tuleb? Mis ta toob?"

Noh? Mis paistab siis? Vaikus. Aga edasi ujuvad. Ju jäävad nähtuga rahule.

"Kuid kas ta see, mis mina ootan?
Kas õnn, kas minu õnn ta sees?"

Kuna vastused jäid saamata, tuli ise uurima minna.

Linn oli ülerahvastatud, aga kena ja huvitav. Enno tegi autoga Kaarli kiriku juures mõned ringid, sest

"Sa võta ilust viimne ilu

ja tõest võta viimne tõde..."

Parkides avastas juht, et kui keegi nüüd kogemata kanalisatsiooniaugus tööpäeva lõpetama asutas, siis temal läheb täna pikemalt, kuna iseseisvalt ta auto all olevast luugist hetkel välja ei pääse. Aga kes ütles, et elu peab lihtne olema?

"...võta valust viimne valu -
ning kannatuse viimne katse! "

Raamatukogu garderoobis muutus Maarja veidi murelikuks. Et äkki küsitakse hoiutasu. Et ei ole eriti anda. Ei raha ega muid asju.

"Ärge küsige mult luuletusi,

ärge küsige mult midagi..."

Vedas. Ei küsitud.

Raamatulaat ahvatles ostma, aga veel suurem ahvatlus seisis vestibüüli teises otsas. MAREK! Sööstsime kallistama.

"Nõmm on sügisele

langend kaenlasse."

Ainult Enno ei rutanud, vaid järgnes meile piinlikkustunnet varjata püüdes ja meie käitumisele vabandusi otsides.

"Andke vaesel eksijale varju,

andke andeks nõdrameelsele,

kellel paremat ei olnud teha —

vaeva teistel, häbi endale."

Sohvri nägu läks naerule alles Ane kohaleilmudes.

"Sa tulid nagu päikene,

kui hommik tulid sa,

sa tulid nagu päikene

ja ilm lõi särama."

Piletilunastamine toimus seega nii meeldivas seltskonnas, et plaanitud virin ei tulnud meeldegi:

"...omakasu käib läbi külateed,

omakasu läeb vallast vallasse,

omakasu läeb linnast linnasse,

omakasu läeb ilmast ilmasse."

Võtsime kohad sisse kõige parema nähtavusega alal ja jäime nautima.

"Iga eht südamelöök

purustab ära mind põrmuni..."

"Ma olen pime, ma ei näe enam,

mul palju oli tunda korraga..."

"Te austage mehi,

kes kasvand valguses..."

"Hm — sõber, — veidi värvilik

on sinu arvamine.

Sa oled — veidi närvilik,

vast — tohtri juure mine.!"

"Nüüd on see helin pea matnud mind,

ta alla rusuks on raugenud rind."

 Üks laevuke läeb üle vee ja Romet kõnnib saalist välja.

"Palju on must üle käinud,
palju südameid ma näinud,
näinud iseennastki.
Enam ma ei tahagi!"

Lahkume lummatult.

"Mulle meeldis," õitseb Merike. "Päriselt ka, mulle meeldis!"

Palume bussijuhti, et ta meist mälestuseks pildi ka teeks. Blogi jaoks. Korraliku. Nii et jalad ka peale jääks.

Teatriga vähemseotud tegelased tõmbuvad kõrvale.

"Amatöör!" kirub Maarja ja siputab kurjalt käsi.

Hirmunud Enno klõpsab järgmise kaadri.

Püüame Maarja maha rahustada. Küll siis fotograaf ka end kogub.

Juba parem.

Nüüd õues ka.
Lähemalt.

 Kaugemalt.

 Inimesed lahkuvad. Enne kui fotosessioon nende teatrielamuse lõplikult rikuks.

 Niipea, kui autoistmetel kohad sisse võetud, käivitub tavapärane alarm: "POOOOOOOOOOOODI!"

Rahvas ei jõua kuidagi üksmeelele. Rimi? Konsum? Selver?
Seni, kuni igaüks enda lemmikpoe juurde juhatab, vurab auto üldse linnast välja.
MISMÕTTES? Selline ülbe juht ongi???

Aga oh imet! Taraa! Keegi on vahepeal tee äärde Selveri ehitanud? Hämaruses hästi ei orienteeru, mis kohaga tegemist. Pakuks huupi, et... Mõigu?

Müügisaalis silmab Maarja Riho Västrikut, tormab Küllikese juurde ja kiljub: "Me oleme kuulsusega samas poes! Riho Västrik ostab ka siit oma kaupa!"
Küllike aitab kiljuda, kuigi ei oska arvata, kes neist... Oleks kõnealusel televiisor filmiga kaenlas, siis ehk küll.

Tegelikult läheb meil uskumatult ruttu. Ainus, kes ei suuda end riiulite vahelt autosse meelitada, on Enno.
Ootame. Merike teeb ettepaneku turvamehele kiitust avaldada. Aga ise ei julge. Küllike on kassiirist vaimustuses ja tema teeb küll selle kohta kiire kirjaliku avalduse. Viimasel ajal üldse on müüjad nii meeldivaks muutunud. Pole ju palju vaja. Paar sõbralikku sõna. Helena-Ester oli just niisugune. Tore.

"Nii lühike luuletus?" kritiseeritakse avaldustekasti kukkuvat lehte.

"Riimiga laul on ilus ja sügav,
riimita ilus ja — sügavam."

Lõõõpuks saame oma juhi kätte. Merikese koduigatsus on nii suur, et tormab autosse ukse mõõte arvestamata.
Kolks.
Merike oigab ja kirjeldab pähetekkinud pinnavorme.

"Tule, ma arstin su valu!"

Merike oigab veel pisut ja otsustab, et edaspidi ta enam kodust kiivrita ei lahku.

Kodutee kulgeb vaikides. Kose ja Alavere vahel on küll teele mingi hüppenõlv tekitatud, aga see ei tee suuremat kurja. Äratab ainult tukkujad üles ja surub lakkepaiskuval Merikesel muhu pähe tagasi. 

Kodudessejagamine.

"Kui näed, et jäetud sa üksinda,

siis näed, et elu ei naljata.

Kuid nalja tahab säält igamees.

Ma parem siis istun kolde ees."

Järgmise korrani!

(Postituses kasutatud lõike Juhan Liivi luuletustest)