Prandi tee leidsime hõlpsasti üles. Kes on siin laagris, kes külapäeval, kes niisama kolamas käinud. Oskasime teisigi huvilisi kohale juhatada.
Ilm osutus jaanipäevaniiskeks, kuigi õige päevani veel pisut aega.
Kohe alustuseks tegime tiiru allikatele. Siis me veel ei teadnud midagi seal varitsevaist ohtudest. Enno, kes hiljem veel korra parvetamas käis, rääkis jahmatava loo teda jälitanud ja rünnanud vesirukkiräägust.
Õhutemperatuur oli meeldivalt jahe. Tuule juhatas lipp platsilt minema. :P
Leo leidis endale seekord õige romantilise paiga.
Korraldajad olid kõigele mõelnud. Soojalembelisemad said ronida lõkkele just nii lähedale kui soovisid.
Peoplats oli rikkalike kaunistustega ehitud.
Seni, kui bänd häält lahti laulis, keksisime meie jalad tantsusoojaks.
Tegime bussiga väikese jäljerea osutamaks, kuhu ei maksa sõita.
Hüplesime. Maa vetrus nagu batuut.
Küllike üritas leivanoaga kartuleid koorida. Liiga raske, seda ülesannet me tantsuvahedes võistluskavva ei võtnud.
Ja läks käima!
"Lõpuks saate lava, millist ma teile algusest peale tahtsin!" võidutses Tiit.
Märga ja libedat?
Ei. Nurgaga.
Aire/Sirli köök oli seekord eriliselt maitsekas ja harmooniline. :P
Ja vannituba oli tal Erkotagi mehi täis. Kollektsionäär!
Lugesime värskeid ajalehti.
Miskipärast oli sirgelt püstiseismisega probleeme.
Vahel vähem,
vahel rohkem.
49 esinemiskorra jooksul oleks pliidikapist nagu altar saanud, kus igal lähenejal oma kummardus ära tuleb teha.
Merikest ja Küllikest eriti tuppa ei lastud.
Nagu tavaliselt.
Eks nad kättemaksuks seisid siis ise ka aeg-ajalt tee peal ees.
Üheskoos on kergem. Ka luurele minnes.
Vannituba vannitoaks. Selles elamises oleks ka pakilisemaid töid. Lagi kippus läbi tilkuma. Püüa või kotiga.
Tassid igatahes näitasid mitu millimeetrit sademeid.
Merike oli karmidest tingimustest erutatud, aga pulss jäi normipiiridesse.
Nii. Vihm kinni püütud, lukk kinni ja kotisisu torustikust alla. Keldrisse?
"Mul on niiiiiiii külm!" habises Aire. Mitte, et ta seda publikul märgata oleks lasknud.
Arusaamatu. Erkol tundus hoopis palav olevat.
Merike jooksis soojasaamiseks paar lavaringi
ja tuli siis õue suud puhtaks rääkima.
Pärast väike loputus,
õla- ja
puusaringid. Kohe teine tera!
"Peaks nüüd veel etenduse lõpuni vastu, et päris sadama ei hakka!" mediteeris lava taga bussijuht.
Ei hakanud. Näitlejad kandsid küll igaks juhuks vihmavee püüdmiseks käepäraseid anumaid kaasas.
Bänd nurgas muutus juba kergelt rahutuks.
Mis siis ikka. Pidasime viimased dialoogid,
võtsime viimased lavapoosid,
kummardasime, võtsime vastu aplausi
ja plaksutasime ise ka toredale publikule ning tulime jalust ära.
Päike, mis sellest, et enamjaolt pilve taga, ei mõelnudki veel loojuda.
Kui päikesevalgusest väheks jäi, tuli vikerkaar appi.
Bändivahedesse mahtusid mõned meeleolukad jõu- ja täpsuskatsed.
Osav rahvas seal Prandis!
Naised on küll osavamad naelalööjad,
aga tegelikult said mehed ka hästi hakkama.
Veel natuke ja oleks pakud halgudeks vasardanud!
Sooja saadi igal juhul. Kas siis tööst
või konkurendi kallistusest.
Tantsupõrandale oli alagajate tantsijate jaoks väikesed spikrid joonistatud.
Rohelised täpid - fokstrott, sinised - rumba. Aga ega neid eriti kasutama pidanud. Rahvas on oskaja.
Tõrvikud juhatasid teed terrassi- ja allikateni.
Lõkke süütamiseks oodati
kuni leek külamajas veidi väiksemaks jääb.
Nii, et kannatas tuld võtta. Sai ilus küll.
Uurisime ka ümbrust.
Sobivast väravavõlvist inspireerituina lõime kohapeal väikese tantsu: "Käsi-jalgu ohjata ei oska keegi meist. Allikana pulbitseme tobedaist ideist."
Püüdsime teha pääsukest, aga välja tuli tavapärane "hädavares".
Otsustasime, et Maarja on peaallikas. TEMAST saavad meie suurimad probleemid alguse.
Jalutasime.
Siia.
Sinna.
Tänna.
Ilm paranes.
Bänd möllas, nii et lähimatel hoonetel lendasid katused pealt.
Kuidas pidu tundus? Las pildid räägivad.
Uute kohtumisteni, Prandi! :)
