Margus Prangeliga Koerus

Jõuame kohale ja mida näeme? Suuuuur buss seisab rahvamaja ees. 2 suurt bussi. Meie oma nii pisike. Ei taha nagu minnagi niimoodi, justkui alamõõdulisena.

Loodame, et lihtsalt turistid. Teevad kuju juures pildid ära ja sõidavad edasi. Või lähevad laadale. Ei saa ju olla, et paidekad tulid kaheksakümnekesi.

Selgub, et prioriteedid on paigas. Saali saavad ainult näitlejad. Trupid on liikmete arvult tasakaalus. Aire ja Küllike näevad ka Kristiina Oomeri ära. Teised miskipärast ei näe.

Margus Prangel meie nimedest väga ei huvitu. Et meelde nagunii ei jää. Aga me tutvustame end ikka. Kodus sai selle harjutamisega nii palju vaeva nähtud. Parema mäluga trupiliikmed ütlevad isegi perekonnanime.

Siis ähime, puhime, kohiseme, mühiseme, ümiseme ja mõmiseme. Peegeldame.

Jalutame metsas, rannas, klaasikildudel ja sõidame eskalaatoriga.
Catwalk.
Aiatööd.
Sümfooniakontsert.
Pesukuivatamisest koerajalutamiseni.
Vahepeal sööma.

 

Kannatlikumad seisavad järjekorra lõpuni.
Kärsitumad

ostavad Konsumist salatit või laadalt suhkruvatti.

Laimurohelises jakis Birgit teab täpselt, kus laadaplats on. Ta hommikul juba käis seal.

Õel Birks ostab meelega viimase suhkruvati ära. Küllikese täitumata jäänud lapsepõlveunistus jääb jälle tühjaks.

Kurb-rõõmus-kurb: hääletajad, beebi-imetlejad, juuksur ja klient, kalamehed...
Vahepeal seisame nurgas ja tuletame meelde, kuhu on tuldud: KOERU! KOERU!...
Siis teeme ühe Tapa-Viljandi-Rakvere-Narva tuuri.

Vaatame üle lõigud paarist heast kodumaisest filmist:
"Nukitsamees."
"Mehed ei nuta."

Sõnaarvamismäng:
Päikesetõus.
Rockbänd.
Kalamaksaõli.
Tõukakirikukellläbitorniluugi...

Ja ongi märkamatult koolituspäev otsa saanud.
"Missaveeltehaoskad?"

Vestlusring.

"Koju?"
"Misasja? POODI!"

"Minu meelest on Prangelil vend ka," märgib Merike koduteel.
"Mhmh. Margus Tabor. Nad on kaksikud."
"Ei. Veel oli nagu üks," ajab Merike vastu.
"Margus Saar," kohmab juht üle õla.
"Et siis kolmikud?"

"Mul diafragma valutab. Nüüd, kus ma umbes tean, kus ta asub," sätib Merike end mugavamalt istuma.
"Vahelihase all," tögab Küllike, aga Merike on umbusklik. Lubab kodus guugeldada.

"Muidu Koerus on ka väga tore müüja olemas," vaimustub Maarja, nagu oleks tal seni vaid jubedad kogemused. "Ma käisin salatiletis ja jalutasin kassade poole ja siis see sama naine, kes salatiletis oli, sai mu kommiriiulite juures kätte, pani käe õlale ja ütles: "Tule minu juurde!"
Päriselt ka!"

Erko tuleb tee äärde tervitama. Uhkustab, et on vahepeal puukuuri seestpoolt ära pahteldanud vms. Eks meil väike suhtlemisbarjäär on: teine koolkond, teised tarkused.

:P