Kassiaru perepäev 2014

Kui eelmisel aastal sundis lavastaja oma trupi tööle, siis sel aastal pidi ta, vennike, ise rabama.
Noh, ega meiegi päris käed rüpes istunud.

Aire tuunis näiteka lemmikvärvides ehtekarbikese.

Küllike andis oma panuse kiviaia rajamisel (viis meestele aida juurest labida).

Aga üks asi on siiski täita tööülesannet ja teine - niisama hängida. Juba näost oli näha, kes naudib päeva pingevabalt ja kes vormib järgmiseks etteasteks uusi sõnu suhu.

Lihtkodanikuna võid teha veidi vingus nägu ja viriseda, et peopaik on kas 

• liiga kaugel, 
• liiga suur, 
• liiga ülerahvastatud, 
• liiga palju tegevusi pakkuv,
• liiga paljude tuttavatega või mis iganes. Loovinimestel juba ideedest puudust ei teki.

 Lihtkodanikuna võid okupeerida parimad istekohad

ja nautida

• ilma, 
• etendusi (neid oli päeva jooksul koguni kaks),

• meeleolukaid võistlusi,
• kes kellega käib,
• kuidas keegi meisterdab,
• mida keegi sööb jne jne

Niimoodi teisi jälgides võis isegi sööma ununeda ja kaaslastes tuska tekitada: "Jälle on Küllike kõik friikartulid endale ahnitsenud!"

 Vahelduseks võis kõõluda batuudipiiretel ja õhutada põnne tegema trikke, mida ise ei julgeks,

 külastada pannkoogitanklat, joonistada

 ja tunda kahjurõõmu sellest, kuidas Tiit sündmuskohalt sündmuskohale tuiskab,

 auhindu jagab

ja teiste pilli järgi tantsib.

Loodetavasti ei saa lavastaja kunagi teada, kui mõnus päev meil oli. Muidu hakkab veel järgmiseks aastaks kurje plaane hauduma. :P

Kairit Lainoja fotod