Peaaegu teatripäev

Oli eriliselt päikseline hommik.

Kooliga seotud teatrirahval tekkis kiusatus jätta õpilased üksteise hoolde.

Nii sündiski.

Ise mindi pealinna (no vähemalt vastutustundetumad meist) teisi vaatama ja ennast näitama. Ah ei. Nii tegi teatriga väheseotud koolirahvas. Näitekunstnikud kasutasid iga võimalust, et end imetleda ja jäädvustada.

Õnneks nägi päevaplaan ette ka harivamat enesetäiendust kui vaateakendelt vidinate enda külge pildistamine.
Kogunesime vanalinna, Eesti Tervishoiu Muuseumisse.

Koolitus algas sissejuhatava loenguga.

Edasi siirduti giidi juhtimisel ekspositsiooniga tutvuma. Kahjuks leidus näitusesaalides peibutavaid peegleid. Algul poolkogemata,

siis juba meelega

 sünnitati taas rida selfisid,

kuni Maarja kuulis, et need, kes korralikult tähele ei pane, jäetakse järeleksamile. Merike kuulis ka, reageeris lihtsalt hetk hiljem.

Edasi süveneti põhjalikult.
Saadi teada, et meditsiin alustas Eestis

praktiliselt tühjalt kohalt.

Ekskursiooni käigus õpiti selgeks inimese ehitus viimse kui luutüki

ja rakuosani.

Korraks veel langes Maarja kiusatuse sisse, 

 aga taltus kohe, kui hambaarstitooli suruti.

 Kõik kohalviibijad said läbi teha põhjaliku tervisekontrolli,

ühtlasi astuda läbi toiduosakonnast ja õhtuks produktid valmis varuda.

 Kel rahakott võimaldas, tegi juveelileti juures endale õpetajate päevaks väikese kingituse.

 Need, kel teatritöö majanduslikku lisatuge andmas, valisid suuremaid ja hinnalisemaid vääriskive. (Järgmises proovis näitame teistele ka.)

 Tohutu teadmistetulv ja väljapanekute vahel vudimine võtsid päris võhmale. Ühel hetkel mõistsime, et kui lähimate minutite jooksul süüa ei saa, ei lähe seda ka tulevikus tarvis.

 Kuna kohtasime linnas kalleid tuttavaid,

jäime teistest pisut maha

ja eksisime natuke ära.

Õnneks oli Merikesel viimase lavastuse koeraroll veel nii värskelt veres, et leidis lõhna peale söögikoha üles kõige otsemaid radu kasutades. Natuke tuli seetõttu küll aialattide vahelt turnida ja tänavanurki nuusutada, aga see selleks.

Pärast preemiapurgikesi

ja kallistusi

kanti praed lauale. Küllikesele meeldisid väga need rohelised ekraanid, mis seni seinalt ta hingele eelrooga pakkusid. Tühja neist pisikestest sibavatest meestest seal ristküliku sees.

Aeg möödus maitsva roa juures ja erudeeritud seltskonnas märkamatult. Meenutasime ka teisi toredaid toidukohti, paraade ja rahvakogunemisi ning kultuurisündmusi. Maarja teadis, et Venemaal näidatakse 7D filme. Küllike otsustas, et märulit sellisesse kinno vaatama minna ei maksa. Igatahes mitte korraliku turvavarustuse ja elukindlustuseta.

Kätte jõudis tasumise tund. Esimese hooga riivas ehk pisut, kui teenindaja rahalugemisel arvelauda abiks pakkus. Et mis mõttes? Kui oleme maalt, siis see ei tähenda, et me kalkulaatorit kasutada ei mõista. Ja üleüldse on meie hulgas mitu suurepärast peastarvutajat! Õpetajad ju. Mäletate?

Selgus siiski, et noormees oli pakkunud: ta toob arve lauda.

 See tegi rahalugemise lihtsamaks muidugi.

Kui välja arvata päeva lõpuosast see, et Merikese linna lootusetult ära kaotasime, võiks käigu igati õnnestunuks lugeda.
Enne bussi pugemist püüdis Maarja veel uhkeid ehitisi pildistada.

Muistised jäid pildistamata, sest Küllike puges teiste taha peitu.

Kärsitumad inimesed istusid ees. Nemad lootsid enne teisi koju jõuda. Lõbusamad veetsid aega taga. Taga sai igasuguseid vahvaid mänge mängida ja võistlusi korraldada. Näiteks, kelle nägu venib pikemaks. Selle võitis Küllike.

Peetri Selveris, kuhu bussitäis pedagooge pooleks tunniks laiali laotati, leidus tore arvamuste ja ettepanekute lauake. Oi, meile meeldib kiita! Rohkem selliseid lauakesi! Piinlik vaid, et käekiri nii konarlik välja kukkus.