Poissmeheõhtu Jänedal ja juubelipidu Aegviidus

Nagu juba heaks tavaks saanud, alustame looduskirjeldustega,

 sest loodus oma kirkuses oli lausa kirjeldamatu. Seda nii Albus

 kui ka Jänedal.

 Valisime esinemiseks kõige uhkema maja.

 Isegi plakatid on seal tavapäratult eksponeeritud.

Jõudsime pisut kokkulepitust hiljem, sest Enno tutvustas Maarjale liiklusmärke. Noh, see kolmekümne teema.

Püüdsime ise ka üht-teist teistmoodi teha. Näiteks tekitasime diivani toolidest ja katsime tekiga. Aga arvata võis, et kui kolm naist sinna korraga istuma satub, hakkab igaüks tekki enda peale tirima. Ja seekordse etenduse nõrgimaks kohaks oli keskmise tooli leen.

Sirje vabandas juba paar päeva varem, et ei jõua lauda katta.
Ja kuidas seda nimetada?

Küllike oli suutnud ära kaotada kõik esinemisriided. Ainult parukas oli alles. Ja lubatud teki oskas ta ka maha jätta. Ja lubatud kokteilikomponendi.

Merike asendas paruka kõrvadega.
Mare proovis igasuguseid variante. Sokkidega ja ilma.
Maarja unustas mantli maha. Ja koti.
Aire kükitas tagakardina pilu juurde publikut piiluma. Arvestamata, et mõnel trupiliikmel on koordinatsioon natuke teistsugune kui teistel ja tausteriie võib mingil hetkel üles kerkida.

Kõrvaklapid jõudsid lavale väikese viivitusega, sest käisid korraks rätsepa juures.

 Võivad varsti jälle minna.

Jäneda publikule meeldib väga plaksutada. See oli nii armas.

Aga sügis on, nagu kolm esimest pilti arvata lasid. Pimedus hiilib vargsi ja vara kohale. Meie hiilisime pimeduse varjus Aegviidu poodi, sest Maarjal oli vaja poodi minna, et osta midagi, mille kohta tal visioon puudus.

Ostis pomelo. Sundis Küllikese ja Erko seda serveerimiseks ette valmistama.

Olime kogunenud väga mitmel põhjusel. Et tähistada tähistamata jäänud sünnipäevi. Pidada "Mereröövli" lõpupidu. Veenda Maarjat järgmise tüki osa vastu võtma. Jne. Jne.

 Raudtee lähedus tuletas Ennole meelde isiklikud rongikogemused.

 Kõik kuulasid huviga.

 Eriti Maarja ja Aire.

Mõnda lugu kohe ei usukski, kui rääkija poleks sedavõrd tõsiseltvõetav.

Maarja keeldus kategooriliselt vorstisöömisest. Tema šašlõkk valmis eriretsepti järgi ja see ei ole hakklihast. Mkm.

 Muusikuna astus üles Tiit, kes mängis mitu meeleolukat tšuktši suupilli lugu.

 Hiljem võttis Maarja esinemisjärje üle. Tema õhukitarri saatel tormas esimeste seas tantsupõrandale Okasroosike, kelle narkolepsia on kõigile tuttav ja kes peab seetõttu agaralt ära kasutama iga ärkvelolekuhetke.

 Teistel oli tema uneajal tore pildistamist harjutada.(PS Ja ei tee mingeid imelikke järeldusi! Küllike ei saa midagi parata, et öösel tuleb uni peale. No ta nii tahtis teistega koos olla ja lootis, et suudab ärkvel püsida. Ei suutnud.) :)

 Tantsupidu jätkus, kuigi esimesed lahkujad olid juba esimestena ära läinud.

 Ühel hetkel said kõik tantsud tantsitud ja laulud lauldud. Jäänud oli veel viimane laul.

"Tuulevaiksel ööl." See sobis hästi Leo äratamiseks, kes end ülakorrusele tuttu oli sättinud. Lauljatega ühines ka Küllike. Paar juhuslikku pealeastumist tegid ta ärksaks.

Ja õnnestus!
Vastulaulmist võiks ehk veel veidi lihvida.

Lauljate hulgas lavastaja nägemine tõi Leole naeratusegi huulile.

 Kohtumiseni proovis!