Albu jõulupeol

Meie laud on seekord lavale kõige lähemal, aga sinna me ei trügi. Lavale. Laua ümber mahume kenasti. Mareki pere ja Merike on laua looka küpsetanud. Nii ei ole ilus teha enne jõule. Eriti, kui tead, et seltskonnas esineb õgardeid.

Peol on ohtralt külalisesinejaid: bänd, Taekwon-do laagrilised, kõhutantsijad... ning rütmipillurid Maria ja Mariin Sink Sale Proo ergutajatena.

Noorsportlased heidutavad pisut. Nii mõnelegi hakkab tore tunduma, et mehe hobiks on kalal käia või malet mängida ja naine armastab patju tikkida ning piparkooke küpsetada (sarjast: Minu naine küpsetab hästi. Ükskõik, mida ahju paneb, välja tuleb piparkook.) Mõtle, kui innukalt me kõik kodutöid teeksime, kui kaasa su ühe varbatõstega kapi otsa suudab kergitada ja kand käib nina kohale nii mängleva kergusega (silmameigi peale ei kuluks sugugi raha.) Istume kõik väga sirge seljaga ja püüame mitte silma jääda.

Meil on ikka asja ka. Mare näiteks laulab.

Aire korraldab mänge ja teised on talle moraalseks ning füüsiliseks toeks.

Päeval oli Küllike esimese mängu jaoks teksti valmis pusinud. Tegelikult oleks võinud ka taskulambi kasutusjuhendi saata, meie saali akustika tsenseerib nagunii kirjutatu korralikult ära. Üksikud sõnad jäävad kõrva: meri, postiljon...

Kohanimede mäng aga osutub päris toredaks. Nojah. Pantomiim ju. :)

Ja rõngaloopijatel juba leidlikkusest puudust ei tule.

Esimesed lahkujad on üpris varased. Kes kibeleb jõuluettevalmistusi tegema, keda ootavad sünnipäevakülalised, kes peab järgmisel päeval soovahetuse läbi tegema...

Jätkub neidki, kes lõpuni vastu peavad.

Tulevad, tulevad! Jõulud.